Tõlge: T. S. Eliot - East Coker

I.

Minu alguses on minu lõpp. Järgnevuses

majad tõusevad ja langevad, varisevad kokku, laienevad

kaovad, hävivad või on taastatud jälle,

Või siis nende asemel avatud väli, kiirtee või tehas.

Vana kivi uuele majale, vana puit uuele tulele

Vanad tuled tuhkadeks ning tuhad maaks,

Mis juba ongi liha, karv ja väljaheide

Inimese ja looma luud, viljakõrs ja leht.

Majad elavad ja surevad, on aeg, et ehitada

Ja aeg, et elada ja sigida

Ja aeg, et tuul lõhuks logiseva aknapaneeli

Ja raputaks paneeli, kus põldhiir keksleb

Ja raputaks räbalas seinavaipa, vaikne moto ta peal.

Minu alguses on minu lõpp. Nüüd langeb valgus

Üle avatud välja, jättes külatänava

Täis lehti, pimedaks pärastlõunal.

Kus sa nõjatud pervele, kui veoauto möödub,

Ning külatee rõhub,

Et suund oleks külla, hüpnotiseeritud elektri

kuuma. Soojas udus lämbe valguse

küll neelab, kuid ei peegeldu, hall kivi.

Jorjenid magavad tühjas vaikuses.

Ootavad varajast öökulli.

Ja sellel avatud väljal

Kui sa ei tule liiga lähedale, kui sa ei tule liiga lähedale,

Suve keskööl, võid kuulda

Nõrga vile ja väikese trummi muusikat

Ning näha neid ümber lõkketule tantsimas

Mehe ja naise kooslus

Tandsus, tähistades paarielu-

Väärikas ja ruumilik sakrament.

Kaks ja kaks, ainulik ühisus,

Hoides omakeskes kätest või peost

Mis täheneb ütemeelt. Ümber ja ümber tule

Läbi leekide hüpates või ühinenud ringis,

Jämedakoeliselt pühalik või jämedas naerus,

Tõstes raskeid jalgu rohmakates kingades,

Maa jalad, liivsavi jalad, tõusevad maises rõõmus

Ammu tagasi maetute rõõmus

Väetades vilja. Hoides aega,

Hoides rütmi oma tantsus

Nagu nende elu elusal aastaajal

Aastaaegade ning tähekujude aega

Lüpsmise ning viljakoristuse aega

Mehe ja naise ja loomade

Sigimise aega. Sõnnik ja surm

Koit osutab ning järjekordne päev

Valmistub vaikuseks ja soojaks. Eemal merelt, koidu tuul

Kurrutab ja libiseb. Mina olen siin

Või seal või mujal. Minu alguses.

II.

Mida teeb hiline november

Ühes kevade rahutuse

Ja suvekuuma lojuste

Jalgealuse lumikellukeste krudina

Ning liialt püüdleva tokkroosiga

Punase halliks ja varisevad maha

Hilised roosid täis varajast lund?

Kõu mürises mööda mööduvaid tähti

Ja ahvib võidukaid autosid,

Rakendatud tähekobralikus sõjas

Skorpion paneb päikesele vastu

Kuni loojuvad päike ja kuu

Nutavad komeedid ja langevad Leoniidid

Jahivad taevaid ja välju

Pööreldes keerises, mis toob

Maailma selle hävitava tuleni

Mis põleb enne igijää valitsust

Nõnda sai seda sõnastada – mitte üleliia rahuldav

Perifrastiline uuring luule kulunud moel,

Jättes siiski talumatult maadlema

Sõnade ja tähendustega. Luule ei loe

See ei olnud (kui alustada jälle), mida oodatud oli.

Mis pidi olema see ammuoodatud väärtus,

Pikk lootus rahule, sügisene meelerahu

Ja vanaduse tarkus? Petsid nad meid

Või olid petnud iseend, need tasahäälsed vanemad,

Pärandades meile vaid pettuse valemi?

Meelerahu vaid sihilik harjumus,

Tarkus vaid surnud saladuste teadmine

Kasutud pimeduses, kuhu nad piilusid

Või kust nad pöörasid oma silmad. Seal asub, meile näib,

Parimal juhul vaid piiratud kasu

Kogemusest tuletatud teadmisest.

Teadmine kehtestab mustri ja võltsib,

Sest muster on iga hetkega uus

Ning iga hetk on uus ja hirmutav

Hinnang kõigele, mida oleme olnud. Jääme ainult petmata selles,

Mis, kui see petaks, ei suudaks teha enam kahju.

Keskel, mitte ainult teekonna keskel

Vaid igal teel, tumedas metsas, põldmurakas

Krimpeni äärel, kus kindel jalgealune puudub,

Ning kiusatud koletistest, viirastuvast valgusest

Riskides lummatud olla. Ära lase mul kuulda

Vanade meeste tarkusi, vaid pigem nende narrust,

hirmu ja meeletuse hirmu, nende omamise hirmu,

Teisele või teistele või Jumalale kuulumise hirmu.

Ainus tarkus, mida saada võime loota

On alandlikkuse tarkus: alandlikkus on lõputa.

Kõik majad kadunud on mere all.

Kõik tantsijad kadunud on künka all.

III.

Oh pime pime. Kõik nad pimedusse lähe'

Tühjad tähevahelised kohad, tühjad tühjadesse,

Kaptenid, kaubanduspankurid, nimekad kirjamehed

Suuremeelsed patroonid, riigimehed ja valitsejad,

Väljapaistvad riigiametnikud, paljude komiteede esimehed,

Tööstusmagnaadid ja alltöövõitjad, lähevad kõik pimedasse,

Ja pimedasse päike ja kuu ning Almanach de Gotha

Ning inversteerimisajakirjad ja juhatuste liikmete kataloogid,

Ning külm on taju ja kadunud tegevuse ajend.

Ja kõik läheme nendega ühes, vaiksele matusele,

Eikellegi matusele, sest pole eikedagi matta.

Ütlesin oma hingele, ole tasa, ning lase pimedal tulla su üle

Millest saab Jumala pimedus. Just nagu, kui teatris

Kustuvad tuled, sest peab vahetuma stseen

Tiibade õõnsal kõminal, pimeduse liikumisel pimedusele,

Ja me teame, et künkad ja puud, kaugelasuv panoraam

Ning julge imposantne fassaad kõik kantakse ära -

Või, kui metroorong tunnelis peatub peatuste vahel liig' kaua

Ning vestlus tõuseb ja hajub aeglaselt vaikusesse

Ning sa näed, igal näol süveneb vaimne tühjus

Jättes ainult eimillegi kasvava õuduse, millest mõelda;

Või, kui eetri mõjul, mõistus on teadvusel, kuid teadev eimillestki-

Ütlesin oma hingele, ole tasa, ning lootuseta oota

Sest lootus oleks valede asjade lootus; armastuseta oota

Sest armastus oleks valede asjade armastus; siiski on ka veel usk

Kuid usk ning armastus ning lootus asuvad kõik ootamises.

Mõtlemiseta oota, sest sa ei ole mõtlemiseks valmis:

Nõnda pimedus olgu valgus ning tasadus tantsimine.

Jooksvate ojade sosin ning talveäike.

Metsik kaetisrohi nähtamata ning metsmaasikas.

Naermine aias, korduv ekstaas

Mitte kaotatud, kuid vajav, osutades elu ja surma

Agooniale.

Sa ütled, ma kordan

Miskit, mida olen ütelnud varem. Ma ütlen seda taas,

Kas ma ütlen seda taas? Et saabuda sinna,

Et saabuda, kus sa oled, et jõuda, kust sa ei ole,

Pead võtma tee, millel ekstaasi ei ole

Et saabuda, millest sa ei tea

Pead võtma tee, mis on teadmatuse tee.

Et omada, mida sa ei oma

Pead võtma mitteomamise tee.

Et saabuda, millel sa ei ole

Pead läbima tee, millel sa ei ole.

Ja mida sa ei tea, on ainus asi, mida sa tead

Ja mida sa omad, on see, mida sa ei oma

Ja kus sa oled, on seal, kus sa ei ole.

IV.

Haavatud kirurg rakendab terast,

Mis uurib haigeks jäänud osa;

Verevate käte all me tunneme

Tohtrikunsti teravat kaastunnet

Lahendamas palavikumõõdu engima

Meie ainus tervis on haigus

Kui kuuletume surevale õele

Kelle pidev hool mitte meeleheaks

Vaid meenutamaks meie ja Aadama needust,

Ning, et me taastuks, peab haigus süvenema.

Kogu maailm on meie haigla

Kel laostunud miljonäri toetus

Kus, kui oleme tublid, me sureme

Täielikus vanemlikus hooles

Mis ei jäta meid, kuid takistab meid kõikjal.

Jahedus tõuseb varvastest põlvedeni

Palavik laulab läbi vaimse sünapsi.

Et mind soojendataks, pean külmuma

Ning värisema puhastuse jäises tules

Mille leek on roosid ning kibuvitsaks on suits

Tilkuv veri meie ainuke jook,

Verine liha meie ainuke toit:

Hoolimata meie mõtete soovist

Et oleme terved, aineline liha ja veri-

Jällegi, selle kiuste, nimetame seda Reedet suureks

V.

Nõnda siin olen, poolel teel, saanud kakskümmend aastat-

Kakskümmend aastat enamjaolt raisatud, aastad entre deux guerres

Üritades õppida sõnade kasutamist ning iga katse

On sootuks uus algus ning sootuks teistmoodi läbikukkumine

Sest õpitud on ainult sõnade paremiku sundimine

Asjadeks, mida pole vaja enam öelda või viisil, kuidas

Ei olda enam meelestatud seda ütlema. Ning seega iga ettevõte

On uus algus, rüüsteretk sõnamatu kallal

Närustes relvis, mis alati kehveneb

Üldises tundmise ebatäpsuse segaduses,

Distsiplineerimata tunnete salkades. Ja mida vallutada ongi

Läbi jõu ja allutuse, on avastanud juba

Ühe või kaks või mitmed korrad mehed, keda matkida

Loota ei saa – kuid konkurentsivõistlust ei ole –

On ainult võitlus võita tagasi, mis on kadunud

Ning leitud ja kaotatud uuesti: ja nüüd, tingimustel,

Mis näivad ebasoodsad. Kuid ehk pole ei võit ega kaotus.

Meie jaoks, ainult üritamine jääb. Ülejäänu pole meie asi.

Kodu on, kust algab tee. Kui vananeme,

Saab veidramaks maailm, keerulisemaks

elavate ja surnute muster. Mitte pingestatud hetk

Eraldi, eelneva ja järgnevata,

Vaid eluaegne põlemine igal hetkel

Ja mitte inimese eluaja pelgalt,

Vaid vanade kivide, mida mõtestada ei saa.

Õhtule on aeg tähevalguse all,

Õhtule aeg lambivalguse all

(Õhtule fotoalbumiga).

Armastus on peaaegu ta ise

Kui siin ja praegu enam tähtsust ei oma.

Vanad mehed peaksid olema avastajad

Siin ja praegu tähtsust ei oma

Peame olema tasa ja liikuma siiski

Järgmisesse pingestusse

Edasiseks liiduks, sügavamaks osaduseks

Lainete nutuks, tuule nutuks, seakala ja tormilinnu

avaraks veeks. Minu alguses on minu lõpp.