Tolstoi Sessioonid 2012

Aasta on jälle lõpule jõudmas, mistõttu olen uploadinud väikese kokkuvõtte viimase 12 kuu muusikalisest tegevusest.

Sessioonid 2012

Tracklist:

01. InSleep
02. Dogs in the Garden*
03. It's always the same with you/Everybody gets a little lost sometimes
04. It's always the same with you [Unplugged]
05. In the autumn it is cold [Unplugged]

*Klaveriga aitas kaasa Grete Kadak.

Võid vaadata ka Sessioonid 2011.

Tõlge: Ulrich Beck - Merkiavelli võim. Kantsleri kõhklused euro päästmisel

Der Spiegel 41/2012: "Merkiavellis Macht"

Merkiavelli võim

Kantsleri kõhklused euro päästmisel

Paljud näevad Angela Merkelis Euroopa kroonimata kuningannat. Kui keegi küsib, kustkohast küll ammutab Saksa riigikanstler oma võimu, jõuab ta riigikantsleri tegemiste iseloomuliku omaduseni: tema lausa machiavelliliku osavuseni. Valitseja peaks – nagu ütleb Niccolò Machiavelli, esimene võimu üle mõtleja – jääma oma eilse poliitilise sõnani ainult siis, kui see talle täna kasuks tuleb. Tuues selle maksiimi minevikust üle tänapäeva, kõlab see – eile kuulutatule saab teha täna vastupidiselt, kui see tõstab võimalusi järgmistel valimistel.

Nõnda võitles Merkel pikka aega Saksa tuumajaamade eluea pikendamise eest, samas kui võimaliku Euroopast väljaastumisega oli rahulikult nõus. Siis, pärast Fukushima reaktorikatastroofi, kiitis ta heaks lahkumise tuumaenergiast ning panustamise Euroopale. Seejärel on ta end tõestanud meistrina viimase hetke päästmise alal. Eile ütles ta eurobondide kohta “mitte seni, kuni ma elan“. Täna aga laseb rahandusminister Wolfgang Schäublel otsida võimalikku teed finantskriisist välja või mööda ning tolereerib Euroopa Keskpanga krediidiandmist kokkukukuvatele riikidele ja pankadele, kelle langemise puhul peaks maksma lõppude lõpuks ka Saksa kodanik.

Merkeli ja Machiavelli vaheline poliitiline sugulus – Merkiavelli mudel nagu mina seda nimetaks – põhineb valdavalt neljal end vastastikku täiendaval komponendil:

ESMALT: Saksamaa on Euroopa Liidu rikkaim ja majanduslikult tugevaim riik. Majanduskriisist tingituna sõltuvad kõik võlgnikriigid Saksamaa valmidusest garanteerida hädavajalikku krediiti. See on võimuteoreetiliselt küll triviaalne ning iseenesest veel merkelliku Machiavellismi ei loo. Viimane ilmneb hoopis tõsiasjas, et Merkel ei ole võtnud positsiooni konfliktis, mis lõõmab Euroopa-arhitektide ja ortodokssete rahvusriigi pooldajate vahel – või täpsemalt: et ta jääb avatuks mõlema, üksteist vastandava võimaluse suhtes. Ta pole solidaarne ei Euroopa-meelsetele (nii sise- kui välismaal), kes nõuavavad Saksamaalt siduvaid lubadusi, ega toeta ka euroskeptikute rühmitust, kes igasugusest abiandmisest keelduda tahab. Pigem seob Merkel – ning see aspekt on merkiavellilikuim – Saksamaa krediidivalmiduse võlgnikriikide valmidusega täita Saksamaa stabiilsuspoliitikat. See on Merkiavelli esimene põhimõte: kui küsimuseks on võlgnikriikidele mõeldud Saksa abiraha, pole tema seisukoht ei selge „jah“ ega selge „ei“, vaid pigem võimupokkerlik „võib-olla.“

TEISEKS: Kuidas võiks selline paradoksaalne seisukoht laheneda poliitilises praktikas? Machiavelli oleks siinkohal nimetanud virtù’d - see tähendab võimekust, poliitilist energiat ning teovajadust. Siin jõuamegi teise punktini: Merkiavelli võim põhineb valdavalt vajadusel teha mitte midagi, harjumusele asjaga mitte veel tegeleda, hiljem tegelemisele ja kõhklusele. See tahtliku kõhkluse kunst, segu ükskõiksusest, Euroopast ning Euroopale panustamisest keeldumine on Saksa võimupositsiooni aluseks kriisist vaevatud Euroopas.

Kõhklus taltsutamistaktikana – selline on Merkiavelli meetod. Jõuvahendiks pole mitte Saksa raha agressiivne sissetung vaid hoopis vastupidine: selle ähvardav väljavõtt, krediidiga venitamine ja krediidist keeldumine. Kui Saksamaa oma nõusolekust taganeb, on võlgnikriikide laostumine vältimatu. Saksa raha poolt üleujutatud saamisest on vaid üks asi hullem ja see on Saksa raha poolt mitte üleujutatud saamine..

Eks kahtlemiseks ole palju põhjuseid – olukord maailmas on nõnda keeruline, et hoomata ei suuda seda enam keegi, tihti on valik ainult ettenägematult riskantsete alternatiivide vahel. Teisalt õigustavad need põhjused kõhkluse kasutamist võimustrateegiana. Õigustades seda ülemlauluga kokkuhoiupoliitikast, on Angela Merkel viinud täiuseni taolist tüüpi tahtmatu ülemvõimu. See näiliselt täielik ebapoliitika – eriti keeldumisstrateegia, teha mitte midagi, investeerida mitte midagi, pakkuda mitte mingisugust krediiti või raha, see mitmekordselt kasutatav „ei“ on Saksa majandusjõu peamine hoob majanduskriisis vaevlevas Euroopas.

Saksamaa uus jõud Euroopas ei põhine seega nagu varem viimases abinõus jõule. Ta ei vaja relvi, et enda tahet teistele riikidele peale suruda. See on ka põhjus, miks jutt „Neljandast Riigist“ on absurdne. Seetõttu on majandusel põhinev jõud ka palju paindlikum – Saksamaa ei pea kuhugi sisse tungima, ometigi on ta kõikjal kohal.

KOLMANDAKS: Nõndaviisi osutub edukaks näiliselt võimatu, nimelt siduda kokku siseriiklik tagasivalitavus ning Euroopa arhitekti roll. See tähendab ka aga, et kõik meetmed päästmaks eurot või Euroopa Liitu peavad esmalt korra läbi tegema sisepoliitilise sobivustesti, eelkõige vastama küsimusele, kas nad on kasulikud Saksa huvidele ning Merkeli võimupositsioonile. Mida eurokriitilisemaks muutub Saksamaa, mida rohkem näeb ta end ümbritsetuna võlgnikriikidest, kes soovivad rünnata Saksa rahakotti, seda keerulisemaks muutub see spagaat. Sellele probleemile on Merkiavelli vastanud oma trumbikaardi väljakäimisega: „Saksa Euroopa“ mis salvab nii siin kui seal. Sisepoliitiliselt rahustab kanstler sakslasi, kes tunnevad hirmu oma pensionite, kodude ja majandusime üle, kehtestades protestantliku karmusega doseeritud „ei“-de poliitikat ning on tõusnud nõnda Euroopa koolimammaks. Samal ajal välispoliitikas on ta võtnud „Euroopa vastutuse“ seisukoha, liites Euro-riigid vähim-halva-valiku poliitika abil. Tema reklaamtekst kõlab: parem juba Saksa euro kui mitte mingi euro.

Ka selles mõttes tõestab Merkel end olevat Machiavelli haritud õpilane. Kas on parem „olla armastatud või kardetud?“ küsib Machiavelli oma teoses, „Valitseja“. „Vastuseks öeldakse, et tuleks tahta olla nii ühte kui teist, et aga mõlemat korraga saavutada on raske, siis on märksa kindlam olla kardetud kui armastatud - juhul, kui tuleks jätta kõrvale üks neist kahest.¹“ Merkel võtab selle kasutusse justkui valikuliselt: välismaal peab teda kardetama, kodumaal armastatama – võib-olla just sellepärast, kuna ta välismaal õpetab hirmu. Jõhker neoliberalism väljapoole, sotsiaaldemokraatlikut tooni konsensus sissepoole – see on see eduvalem, mille abil on Merkiavelli oma võimupositsiooni ning Saksa Euroopat üha enam laiendanud.

NELJANDAKS: Merkel tahab partnerriikidele ette näidata, isegi ette määrata seda, mis Saksamaal majanduse ning poliitika juures on toiminud kui võlusõna. Saksa imperatiiv kõlab: Säästmine! Säästmine stabiilsuse teenistuses. Poliitilises tegelikkuses tähendab see aga (kuri)kuulasa švaabi koduperenaise kokkuhoiupoliitikat, mis peagi osutub vaid pensionite, hariduse, teaduse, infrastruktuuri, jne jaoks mõeldud vahendite dramaatilist vähendamist. Meil on tegemist kivikõva neoliberalismiga, mis on nüüd ka fiskaalpakti kujul Euroopa põhiseadusesse sisse ehitatud, astudes nõnda mööda Euroopa (nõrgast) avalikkusest.

Need Merkiavellismi neli komponenti – rahvuskonservatismi ning Euroopa-arhitektuuri omavaheline sidumine, kõhklemiskunst distsiplineerimisstrateegiana, siseriikliku tagasivalitavuse olulisus ning ühtlasi ka Saksa stabiliisuskultuur – tugevdavad üksteist vastastikku ning moodustavad Saksa Euroopa võimutuumiku. Paralleeli leiab isegi Machiavelli necessità – ajalooline kriisiolukord, millele valitseja peab suutma reageerida – jaoks : Die Welti väljaandija Thomas Schmidi propageeritud Saksamaa “sõbralik hegemoon”, kes, nähes end sundolukorras, asetab ohuga tegelemise kõrgemale sellest, mis on seadusega keelatud. Et muuta Saksa säästupoliitika siduvaks tervele Euroopale, tohiks Merkiavelli järgi demokraatlike norme vastavalt vajadusele nõrgestada või õõnestada.

Samal ajal on ilmne, et Saksamaa tõus juhtivaks jõuks “Saksa Euroopas” ei ole mingi salajase taktika ning kavalusega kavandatud ülemplaani tulemus. See toimus – vähemalt alguses – täiesti tahtmatult ning planeerimata, johtudes finantskriisist ning katastroofi ennetamisest. Pikema aja jooksul – nagu võimaldab kahtlustada sündmuste edasine käik – saabus juba teadliku planeerimise faas. Kantsler tundis kriisis ära oma occasione, oma “soodsa hetke.”. Fortuna ja merkiavellistliku virtù segus läks tal õnneks kasutada ära ajalooline võimalus ning selle tulemusena lõigata kasu nii sise- kui välispoliitiliselt. Tõsi, vahepeal on moodustunud ka vastasrinne, mis on arvamusel, et kiire ja edasitormav euroopastumine ignoreerib Saksa parlamendi õigusi ning eksib seepärast põhiseaduse vastu. Kuid Merkel oskab osavalt ära kasutada isegi need vastupanu kantsid, kaasates need oma taltsutavasse kõhklemispoliitikasse. Taaskord võidab ta kahekordselt: rohkem võimu Euroopas ning rohkem siseriikliku populaarsust tänu Saksa valijate soosingule.

Paratamatult võib Merkiavelli meetod aga vähehaaval oma piirideni jõuda. Vähemalt seni pole Saksa säästupoliitika tootnud mingisugust edu, hoopis vastupidi: võlakriis ähvardab nüüd ka Hispaaniat, Itaaliat, võib-olla isegi Prantsusmaad. Vaesed jäävad vaesemaks, keskklassi ähvardab langus ning jätkuvalt ei paista mingisugust valgust tunneli lõpust. Seega, ka sellisel juhul võib võim viia vastasrinde loomiseni, vähemalt on Angela Merkel Nicolas Sarkozy näol kaotanud tähtsa liitlase. Pärast Francois Holland’i ametisse nimetamist on kaalukausid silmmärgatavalt nihkunud. Võlgnikriikide esindajail on õnnestunud asuda koostööle Brüsseli ja Frankfurdi Euroopa-arhitektidega, et arendada välja alternatiiv sagedasti populistlikule, Saksa publikule suunatud ja inflatsioonihirmust ajendatud Merkeli (ja ei tasu unustada, ka Philipp Rösleri²) säästupoliitikale ning et mõelda üle Euroopa Keskpanga funktsioon selleks, et see kohandaks pigem USA Föderaalreservile omase kasvupoliitika.

Kindlasti on võimalik teinegi stsenaarium: et leiab aset duell Angela Merkiavelli, kõhkleva eurooplanna, ning kirgliku šahh-matt-mängija Peer Steinbrücki³ vahel, kes on avastanud rolli Euroopa Willi Brandtina. Brandti eduvalem kõlas: “Muutus lähenemise läbi”, Steinbrücki valem võiks kõlada aga taoliselt: rohkem vabadust, rohkem sotsiaalset kindlust ning rohkem demokraatiat – läbi Euroopa. Sellisel juhul võiks, vastupidiselt ootustele, toimuda kahe Euroopa-meelse kandidaadi vaheline enampakkumisvõislus. Steinbrückil kas läheb oma poliitikaga õnneks Merkiavelli šahhmatti mängida, või võidab Merkiavelli, kuna ta avastab Euroopa idee võimustrateegilise tähtsuse ning muutub Euroopa Ühendriikide asutajaks. Juhtugu kumb tahes: Saksamaa ees seisab otsus Euroopa olemise või mitteolemise üle. Ta on muutunud lihtsalt liiga võimsaks, et lubada endale luksust otsus tegemata jätta..

--

Sotsioloog Ulrich Beck, 68, õpetab London School of Economicsis ning Harvardi ülikoolis, tema uus raamat, mille põhjal ta selle esse kirjutas, ilmus 13. oktoobril kirjastuses Suhrkamp Verlag (“Das deutsche Europa. Neue Machtlandschaften im Zeichen der Krise”).

1 „Valitseja“, peatükk XVII, kasutatud Toivo Tomsoni tõlget.

2Praegune asekantsler ning liberaalse Vaba Demokraatliku Partei esimees.

3Sotsiaaldemokraatide kantslerikandidaat 2013. aasta valimistel.

Translation: Aare Pilv - Silent or a Deaf Era?

EPL: Vaikiv või kurt ajastu?

For a while, already for several years, it has seemed to me that there is a certain similarity in the way the society developed during the First Estonian Republic and is developing now. That we are in a danger of repeating the same mistakes only that we do not see the similarities.

I have thought every now and then that I would like to call the current period a “silent era”, but the parallel with the 1930ties does not hold up completely – anything can be said, the elections are free, there is no fear of repressions from the state etc. Yet Ahto Lobjakas' article “Riik kuu peal”¹ opens up the modern nature of that silence: not that it is impossible to speak, but rather the state itself remains silent and pretends as if the people were silent too.

The abuse of power is evident to everyone, it is even spoken publicly. Even the state partly admits this (e.g. the treacherous statement of the prime minister when the funding scandal begun that the “actual situation” should be legitimatized), but there lacks what would make communication truly communication: the actual part of the speech act – the speech act accomplishes nothing, i.e. there is no real action. (I refer here to the J. L. Austin's and J. Searle's theory of speech acts according to which the speech act is not merely limited to the uttering of a sentence. The purpose of any meaningful speech act is to do something, to act somehow, even if mentally.)

But what we see here is in essence a complete simulation of communication: some form of discussion does seem to take place, but this discussion has no connection with the realm of actions. Essentially, there is an interruption in the chain of communication: we see that the funding of one party (and other parties, probably) does not create trust (therefore it is in principle very hard to consider party politics trustworthy at all, because we simply do not know, what political influences are coming with the money), but we are essentially laughed at and said: “This can very well be so, although we do not admit it, and there is nothing you can do about it.”

Core of the silent era

We are not said “shush!”, nobody can say that our freedom of speech has been repressed. We simply are not heard until we reach that Wittgenstenian conclusion that what cannot be said, need be kept silent. And it is exactly in this sense that we have drifted to the core of a new silent era where we do not remain silent just because it is forbidden to speak, but rather constantly talk, because we are free to speak about anything, but the speech act has lost its central aspect – to be an action.

If the speech acts in public discussion on politics no longer have an influence to political actions, then it means that politics itself no longer remains in the public sphere. And this – political actions leaving from the grasp of public discussion – is exactly what also characterized the previous silent era. It is hard to call this democracy.

But there is a new kind of silence which is modern. A comparison would be like communicating with a computer. Probably all of us have given in to the illusion as though it were possible to communicate with a computer. We have angered at the computer when it seems to us that it is harassing us, as if there was some conscious process taking place inside the computer. No, the computer is merely a machine where certain processes operate when we enter the corresponding commands. And when we say to the computer for example “Well hurry up already,” we have a completely real and communicative relationship with the computer, only that the computer will not become faster because of what we said. Our speech act has no actual dimension for the computer. In reality we are silent, because the computer does not participate in the communication at all. Communication does not consist solely of saying something – the inevitable part of the speech act is the presumption of being heard.

This is also the situation with the state right now. Sometimes it feels as if a robot revolution, akin to science fiction, has already taken place, only not through robots becoming human (as it is always depicted – robots achieve self-awareness etc), but through people becoming robotic. And it makes sense that the state should act in a way that treats the country and the society as a mere machine that needs to be kept operational as economically as possible. It manages the country according to its own nature. Those currently in power are so thanks to free elections – but they have been chosen in a way one would choose between different computer brands in a store. They have been chosen by people who have failed to understand that the computer has no brain or heart, but a processor and a hard drive.

Deafness of the state

My previous sentences of course hint that the problem is not merely in the confrontation between the state and “us” - it is in some distorted “tiger leap” that includes the entire society, in a way “we” deserve what rules us. The question is, when was it that this robotized silent relationship between the people and the state fixated. Was it perhaps the spring of 2007² – it can be imagined that, at that time, the Russian population probably experienced something similar to what the society is now feeling as a whole? Or was it sometime earlier? But if so, when is that point in time when the choice fell in favor of the current situation. I do not say I know this – I am asking.

A friend of mine asked me whether it would be better to call this not silent but a deaf era. I think rather not. To describe this merely as a deafness of the state would mean that all responsibility lies on a malignant state unwilling to listen. I feel that the state's deafness is based on something in the society which could be described as the loss action from speech acts – that the inner strength of the speech act – which is what makes speaking a speech act – has faded somewhere, meaning that we are actually silent, even though we speak.

I wish to point out the paradox that even in the case of complete freedom of speech (Estonia is, after all, at the top of any free speech index) it can nonetheless happen that this freedom does not guarantee what it is established for – that the truth would be possible at all times.

The state's deafness is actually a symptom of something else – that the ties and connections inside the community which give the speech act its strength are lacking. And that is why it is important not only the fact that the state is deaf, but also that this deafness mirrors a certain silence. Because the kind of state we have now did not, after all, spring from a empty place, it corresponds to the society. Maybe it is not enough to just sadly admit that the state is a robot, but also necessary to ask if the reason behind it is the society's habit to speak with the state like a robot, without hoping any meaningful reply, merely inserting some line of command once every four years³ andconsidering it natural that the state will effectively carry out the process.

The people in power too are concrete individuals, so in that sense as well I would not want to strictly separate people speaking and a state being deaf – the logical conclusion of this would lead to an inner exile: “let's not communicate with the state at all, just between ourselves and then we'll show them!” We have a right to expect an response from those in power, because they are people too and should also belong to “our” circle and we should start thinking, what to do when a part of this circle no longer behaves like human beings. Because there is no escape from the state, let it at least be then as human as possible. We need to think how our speech acts would regain that presumption of being heard which gives meaning to speech.

I have no answers. What I say is a question intently waiting for answers.

1Postimees 17.10

2The author refers to the tensions culminating with the Bronze Night riots in April 2007.

3As in "just going to elections once every four years".

1. novembri lindistused

Translation: Indrek Hargla – A Question of Moral and Self-Respect

EPL: Moraali ja eneseväärikuse küsimus

A Question of Moral and Self-Respect

Already for the past few years, if not longer, not a week has gone by without there appearing another concerned article by some intellectual about the crisis of trust and alienation that has struck the political life of this country.

Something is seriously amiss in the relationship between the state and the larger society – it seems as if the state is living a life of her own somewhere high above and the democratic dialogue has been replaced by a state-centered monologue... even in the West the democracy is brewing, the system we have considered the fairest and the best guarantee for personal freedoms is suffering setbacks. More and more there is talk of democracy being hijacked by the political elite and that parliamentary system in its current form has become obsolete. That the parties lack vision and are merely corporate clubs. Often it can be heard that the gap between the elite and the Estonians has never been as wide as it is now. Even more commonplace are the comparisons with the Estonian SSR.

I fear that in reality we have merely grown up as a state. The time of childhood idealism is past, we have matured as a democracy. We have professional politicians and a professional civil service. The time of holding hands and mass singing demonstrations is history which will never return. The state has always been a thing in itself, an instrument to move from chaos to order, identical everywhere and always. The state dictates her terms in order to survive. Yes, she is one jealous and egoistic lady who demands complete commitment. Concepts such as justice, freedom, nationality she sees as competitors. The state loves to be lead by a party that in essence were Marxist and with a quivering voice and a thumping heart would speak of the supremacy of a certain economic model, be this model bent on serving the international proletariat or the international capital.

Defeating the grassroots

Those who have fallen to the embrace of the state, be them ministers or civil servants, will act instinctively by her prescriptions. They repel grassroots movements because clearly these have not been created in the interest of strengthening the state. So yes, I believe we have grown up as a state. We have note achieved a free republic of Estonians but rather the Republic of Estonia. It functions perfectly as a state alongside hundreds others of its kind, fulfilling its international obligations, supporting duly the European banking sector... The energy of this state is directed outwards, towards other states, because cooperation makes them all stronger.

What takes place in the inside? The party and the government no longer speak of Estonians and the national interests of Estonians. The interests of Estonians do not help the state to survive as much the interests of the international financial capital. The result is another rampant russification in Estonia, especially in Tallinn. It is hard to find work in Tallinn without knowing Russian and conducting business solely in Estonian has become difficult – you are simply not understood. The state watches all this with contentment. At the time of this article¹ eight years passes from the day when the state had its people beat up at Lihula in order to kill another grassroots movement.

The corporal punishment handed out in Lihula did not merely kill the national aspect in the Estonian politics – it marked the beginning of a period characteristic for style of communication from above to below. Bloodhounds and batons in Lihula's autumn evening seemed to be a good motive to erect another memorial two years later. And regrettably this gives even more reason to talk of freedom-fighting.

The communication with public mostly takes place on two levels. First is the restrained and fine-tuned self-praise of a PR expert. This rhetoric always comes back to the “value-based politics, transparency of the decision-making process, and sharing the positive experience of the e-State” which in August culminated with claims that the wages in Estonia have grown faster than the prices, and that the European Stability Mechanism is a question of self-respect and our moral duty. Seeming earnest while joking cynically is no doubt another sign of a matured state.

Noteworthy is the circumstance when the state started, via the mouth of a minister, to speak of moral and self-respect. Take notice – this was not during some internal question, but rather when the international financial capital was in trouble.

A language of decrees and restrictions

The other level of communication is based on arrogance and a sense of superiority. What was said to us when ACTA, spitting to the face of individual freedoms, was imported to the country? What was said when a strike took place and teachers demanded a fair salary? What is being said when the party, taken hostage by the euro, passes the European Stability Mechanism no matter what. This is being said: fuck off!

It is the civil service that makes up most of the state and writes its laws. They, the civil servants, have perhaps an even bigger understanding of state's needs than the politicians in the cabinet, their numbers are just that: times bigger. Perhaps it is the ever marginal role of the people's representative body that defines this parliamentary crisis. The career and self-actualization of a civil servant who spends his whole life in an office very much lies in creating legislation.

Years spent in a state institution tend to blur one's sense of reality. Estonia's growing and overpopulated bureaucracy produces a mass of laws that no parliament could ever chew through in detail. This results in flawed, confusing and inconsiderate laws which often originate from departmental interests or someone's personal fanaticism. Every organization will at some point start living and growing for its own sake, not for its intended goal.

The self-actualization of the civil servant is all the more successful if he organically grasps the growth needs of the institution and works toward that end. Unfortunately the laws are becoming increasingly cruel, even spiteful. The languages of decrees and restrictions tends to become the only language the state instinctively has for its subjects. I sensed this when working in a public office more and more: there is a prevailing mentality that it is necessary to forbid, limit and restrain more. The people have too many rights and not enough obligations. The people have to be forced to report themselves, to register themselves, they need to be counted, mapped, polled. The state needs this.

Healthism

Take for example the restrictions of the new tobacco law. The officials do not even hide the fact that its purpose has been to make the lives of people uncomfortable. Several scientists that have researched in healthism claim that this inevitably leads to totalitarianism – a state hijacked by puritans enforces conventions and limits personal freedoms. People's activities are categorized to healthy and unhealthy. The latter need be banned, eradicated from the society. The ideal of the state is a citizen who is weighed, measured, counted, a registered resident, digitized, without a nationality, healthy and always smiling. One who gladly greets healthism, big brother and a new era of silence.

Here's a small hint to the Ministry of Social Affairs where there seems to be difficulties in focusing on the important. How big is the pension of those Estonian intellectuals who during the occupation kept alive the Estonian language and culture and thanks to whom our independence became possible? How worthy does the state consider the contribution of those who endured the real repression of the USSR so that the ministers of today could speak of the European common values and maintaining self-respect?

The answer is 300 euros. And that is the true measure of our moral and self-respect.

1The article was first published on 30 August 2012. The author refers to the controversial removal of a memorial monument in Lihula on 2 September 2004.

Tõlge: T. S. Eliot - Tuhkapäev

Ash Wednesday

Tuhkapäev

I

Sest ma enam pöörduda ei looda

Sest ma ei looda

Sest ma pöörduda ei looda

Ihaldes selle mehe annet ja tolle mehe mõõtu

Ma ei püüa rohkem püüelda taolisi asju

(Miks vana kotkas peaks sirutama tiibu?)

Miks peaks ma leinama

Tavalise ilma hajunud jõudu?

Sest ma enam teada ei looda

Elava tunni põdurat hiilgust

Sest ma ei mõtle

Sest ma tean ma ei tea

Ainsat mööduvat jõudu

Sest ma juua ei saa

Seal, kus puud õitsevad ja voolavad lätted, sest pole midagi enam

Sest ma tean, et aeg on alati aeg

Ning koht on alati ja ainus paik

Ning mis on tegelik on tegelik vaid korra

Ning vaid ühes kohas

Ma rõõmustan, et asjad on nagu on ning

Ütlen lahti õnnistatud näost

Ja lahti häälest

Sest ma enam pöörduda ei looda

Järelikult tunnen rõõmu, vajades ehitada midagi

Mille üle rõõmu tunda

Ning palvetan Jumalale, et Ta meile halastaks

Ja palvetan, et ma unustaks

Need asjad, millest endaga liiga palju pean nõu

Liiga palju selgitan

Sest ma enam pöörduda ei looda

Las need sõnad vastaku

Sest mis on tehtud, pole tegemiseks jälle

Et kohtuotsus liiga raske meie peal poleks

Sest need tiivad enam lendamiseks pole

Vaid pelgalt laperdamaks õhus

Õhk mis on nüüd läbini väike ja kuiv

Väiksem ja kuivem kui tahe

Õpeta meile hoolima ja mitte hoolima

Õpeta meile istumist vaikselt

Palveta meie patuste eest nüüd ning meie suremise tunnil

Palveta meie eest nüüd ja meie suremise tunnil.

II

Emand, kolm valget leopardi kadakapuu all istus

Päeva jaheduses, olles toidetud küllastuseni

Mu jalgadest, südamest, maksast ja sellest, mida hoidis kord

Minu kolju õõnes ümarus. Ning Jumal ütles

Kas veel elavad need luud? kas veel

elavad need luud? Ning see, mida hoidsid kord

Need luud (mis kuivana juba) ütlesid sädisedes:

Selle emanda headuse

Ja tema kauniduse tõttu ja kuna

Ta austab Neitsit mediteerides,

Me särame eredusega. Ja mina, kes ma siin teeseldes

Pakun oma teod unustusele ja oma armastuse

Kõrbe järelpõlvele ning kõrvitslaste viljad.

See on, mis paraneb

Mu sisikond, minu silmade kiud ja need seedmatud osad,

Millest leopardid keeldusid. Emand on tõmbunud tagasi

Valges kleidis, mõtiskluseks, valges kleidis.

Las luude valgesus lepitagu unustusse.

Nendes ei ole elu. Nagu ma olen unustatud

Ning oleks unustatud, nõnda ma unustaks

Nõnda pühendunud, keskendunud põhjusega. Ning Jumal ütles

Ettekuulutus tuulde, tuulde ainult, sest ainult

Tuul kuulab. Ning luud laulsid säutsudes

Rohutirtsu lohisemisega, öeldes

Vaikuste emand

Rahulik ja mures

Lõhki ja tervik

Mälestuse roos

Unustuse roos

Kurnatud ja eluandev

Mures rahulik

Üksainus roos

Nüüd on Aed

Kus lakkavad

Kõik armastused

Lõpetavad piina

Rahuldmata armust

Suurem on piin

Rahuldatud armust

Lõputu lõpp

Teekond eikuhugi

Järeldus kõigele

On järeldamatu

Sõnata kõne ja

Kõneta sõna

Armu Emale

Aiale

Kus lakkab

kõik armastus.

Kadakapuu all laulsid luud, säravad ja hajali

Oleme rõõmsad, et hajali, oli vähe kasu meist üksteisele

Päeva jaheduses, puu all, õnnistusega liivalt

Unustades end ja üksteist, ühendatud

Kõrbe vaikuses. See on see maa, kus te

Lahutute saatusest. Ning ei lahutus ei ühtsus

Oma tähtsust. See on see maa. Meil on meie pärandus.

III

Teise trepi esimesel pöördel

Ma pöördusin ja nägin all

Sama kuju käändunud käsipuul

Allpool auru, haisvas õhus

Rabeledes trepi saatanaga, kes kannab

Lootuse ja meeleheite petvat nägu

Teise trepi teisel pöördel

Ma jätsin nad käändlema, pöörates alla;

Nägusid enam polnud ning trepp oli pime,

Rõske, sakiline nagu vana mehe ilatsev suu, paranemisest möödas

Või vana hai sakiline söögitoru.

Kolmanda trepi esimesel pöördel

Oli õõnes aken, paisund nagu viigipuu vili

Ja sealt edasi viirpuu õitses ning karjamaa vaade

Laiaselgne kuju riiet sinises ja rohes

Võlus maikuud muistse flöödiga.

Puhutud juus on magus, pruun juus üle suu puhutud,

Liiliad ja pruunid juuksed;

Tähelepanu hajub, flöödi muusika, mõistuse pausid ja sammud kolmandal trepil,

Hajuv, hajuv; jaks kaugemal kui meeleheide ja lootus

Ronimas kolmandal trepil.

Issand, ma ei ole vääriline

Issand, ma ei ole vääriline

kuid kõnele vaid sõna.

IV

Kes kõndis violetse ja violetse vahel

Kes kõndis

Mitut tüüpi rohelise vahel

Minnes valgesse ja sinisesse, Maarja värvi

Rääkides tühistest asjadest

Igavese kurbuse teadmatuses ja teadmises

Kes liikus teiste hulgas nende liikumise ajal,

Kes siis tegi võimsaks allikad ja lätted värskeks

Tegi jahedaks kuiva kalju ja tegi vankumatuks liiva

Kukekannuse sinas, Maarja värvi sinas,

Sovegna vos

Siin on aastad, mis liiguvad vahel, kandes

Ära viiulid ja flöödid, taastades

Selle, kes liikus ajas une ja ärkamise vahel, kandes

Valget valgust volditud, laotatud ta kohal, volditud.

Uued aastad kõnnivad, taastades

Ereda pisarapilvega aastad, taastades

Uue värsiga iidse riimi. Lunasta

Aeg. Lunasta

Kõrgema unenäo lugemata nägemuse

Kui kalliskivides ükssarved tarivad mööda kullatud surnuvankrit.

Vaikne õde looritud valgesse ja sinisesse

Juugapuude vahel, aiajumala taga

Kelle flöödil pole hinge, painutas pead ja andis märki, kuid sõnu ei kõnelenud

Kuid allikas hoovas üles ja lind laulis alla

Lunasta aega, lunasta unenägu

Märk kuulmata sõnast, sõnamata

Kuni tuul puhub tuhat sosinat juugapuult

Ning pärast seda meie pagelus

V

Kui kaotatud sõna on kaotatud, kui kulutatud sõna on kulutatud

Kui kuulmatu, kõnelmata

Sõna on kõnelmata, kuulmatu

On ikka kõnelmata sõna, Sõna kuulmatu

Sõna ilma sõnata, Sõna maailma

Sees ja maailma jaoks;

Ning valgus paistis pimedusse ning

Sõna vastu värele aetud sõna pöörles veel

Ümber vaikiva Sõna keskme.

Oh, mu rahvas, mis teiega olen ma teinud.

Kus võiks leida veel sõna, kus küll sõna

Heliseb vastu? Mitte siin, siin on vaikusest puudu

Mitte merel, ega saarte, mitte

Maismaal, kõrbes või vihmasel maal,

Nendele, kes kõnnivad pimedas

Nii päeval kui öisel ajal

Õige aeg ja õige koht ei ole siin

Armul pole kohta nendel, kes väldivad nägu

Rõõmul pole aega nendel, kes kõnnivad kesk müra ja salgavad häält

Palvetab siis looritud õde

Nende eest, kes kõnnivad pimedas, kes valivad Sinu ja on vastu Sinul

Nende eest, kes on lõhutud sarve peal hooaja ja hooaja, aja ja aja

Tunni ja tunni, sõna ja sõna, jõu ja jõu vahel, nende eest, kes ootavad

Pimedas? Palvetab siis looritud õde

Laste eest värava ees

Kes ei lähe ära ja ei saa minna ära

Palvetab nende eest, kes valivad ja on vastu

Oh, mu rahvas, mis teiega olen ma teinud.

Palvetab siis looritud õde saledate

juugapuude vahel nende eest, kes teda solvavad

Ning kes on hirmul, ega saa alistuda

Ning kes kinnitavad maailma ees ja eitavad kaljude vahel

Viimases kõrbes enne viimaseid siniseid kaljusid

Kõrb aias, aed kõrbes

Täis põuda, sülitades suust närbunud õunaseemne.

Oh mu rahvas.

VI

Kuigi ma enam pöörduda ei looda

Kuigi ma ei looda

Kuigi ma pöörduda ei looda

Vaakudes kasu ja kaotuse vahel

Ses põgusas läbimises, kus unenäod ületavad

Uneületatud videviku sünni ja suremise vahel

(Õnnista mind isa), kuigi ma ei soovi soovida neid asju

Laialt aknalt graniitkalda poole

Valged purjed ikka veel sõidavad merele, merele lennates

Murtdmata tiivad

Ning eksinud süda kõveneb ja tunneb rõõmu

Eksinud lillas ning eksinud mere häältes

Ning nõrk hing kiireneb mässule

Sest painutatud kuldsau ning eksinud mere lõhn

Kiireneb parandama

Vuti karje ning tiirlev plüü

Ning pime silm loob

Tühjad vormid vandliväravate vahel

Ning lõhn toob tagasi soolale liivase maa maitse

See aeg on pinge aeg suremise ja sünni vahel

Üksilduse koht, kus kolm unenägu kohtuvad

Siniste kaljude vahel

Kuid kui juugapuust värisema löödud hääled kanduvad ära

Siis las teine juugapuu värisegu ja vastaku.

Õnnistatud õde, püha ema, allika vaim, aia vaim

Ära luba meil end valedega mõnitada

Õpeta meid hoolima ja mitte hoolima

Õpeta meid istuma vaikselt

Isegi nende kaljude vahel

Meie rahu Tema tahtes

Ning isegi nende kaljude vahel

Õde, ema

Ning jõe vaim, mere vaim

Ära luba mind olema lahus

Ja lase mu nutul ulatuda Sinuni.

Värske Rõhk 31

*

Kõik äärmused tahtnuks ma käia
nii jõuda kaugeimasse punkti:
surnud keeled ja lastelood
unedeta elu, kogu elu unenäos
hommikutel distsipliin, õhtuti unistan,
läbinähtav ja lahti,
kuid kinni nagu müür.
Kõik otsused on õiged
kuni ainult otsustad „edasi”
ja valid ainult „jah”
ega valigi midagi.

*

Üks sõna loob, teine hävitab
me oleme kõik väikesed jumalad
kibedas sõjas.
Selles pulmas ei nähta, ma virutan huupi
su lööke sajab mulle pihta
uuesti, siis uuesti
me kõik saame pihta
me kõik tabame märki
me kõik mõistame
ja mõistmise lõksus
oleme kohutud kohutavad.

Rahva ideest

Kui olen võtnud sisse kõik võõra,
rääkinud iga võõrast keelt,
käinud eemal,
näinud seal midagi veel,
pööranud selja,
sümbolitele sülitand,
salanud ennast,
ja tunnistanud egoismi.
Samade huultega
rääkinud katoolsest
või kuulutanud: „ei miski!”
Samade huultega
saanud osaks aristokraatiast,
edasi ajanud demokraatiat.
Samade huultega
lubanud ära paradokside mäed,
igaühes neist lahendusi näind,
rääkinud kõik valed, siis olnud
sügavamal tõest
ja kaugemal mälust
ja leidnud eimiskit
ja kõike olnud siiski.

Ja kui kõik need seisundid
ja kui igas selles seisundis
olnud ja tagasi jõuan
nendele rannikutele jälle,
tahtes elada siiski,
on ehk taevas lubadus täis
siis viimaks, võib-olla
võiksin olla üheks osaks
sellest rahvast ma siin.

*

Mida kaotame lahutuses
varasemast elust
sedavõrd püüame enam
tekitada uuesti
vanu sidemeid,
korrata mustrit
ja kõike vana
ehitada taas.

Ja meist sünnivad pedandid,
me leiame ideaalid,
tuvastame vooruse,
et leiutada õiget moodi elu.

Kuid mida rohkem ma üritan
lapsepõlvest pilte tekitada täna,
on üha tavalisem nendes
valesti jooned,
sassis värvid,
ja augud mälus.

Tõlge: Cora Stephan - Pea püsti, Saksamaa peab juhtima!

Ilmunud 02.09.2012 ajalehes Die Welt.

1945. aastast peale usub enamus sakslasi, et kui asi võimuküsimuseni jõuab, peame me end tagasi hoidma – oma ajaloo tõttu. Taoline seisukoht ei ole enam ajakohane.

Kas Saksamaa on teel Neljanda Riigi suunas? Või on talle, vastupidiselt, tema uus roll Euroopa juhtiva võimuna vaimselt ülekoormav, kuna tal jääb puudu – nagu Clemens Wergin Die Weltis põgusalt kirjutab – võimuambitsioonist ja “-mentaliteedist”? Näib küll nõnda. See ei ole “välismaa”, kes – hoolimata mõnest natsivõrdlusest siin ja seal – Saksama ning tema kasvava juhirolli ees hirmu tunneb.

Poola välisminister Radoslaw Sikorski peab näiteks Saksamaa reserveeritust euro ning Euroopa asjades praeguseks palju ohtlikumaks. Eelkõige on need sakslased ise, kes “juhtida” ei taha, olgu kontekst missugune, ja sealjuures oma “ajaloole” viitavad. Kas õigusega?

Ajaloodeterminism

Kes peab Helmut Schmidti suurimaks elavaks oraakliks, järgnevad talle meeleldi, kui ta heakskiitvalt Winstonit Churchilli tsiteerib: “Me kõik teame, et kaks maailmasõda, mis me läbinud oleme, kerkisid esile hiljaaegu ühinenud (mõeldud oli aastaid 1870/71) Saksamaa edevast soovist mängida maailmas juhtivat rolli.”

Teised võivad aga imeks panna, et siinmaal lubatakse öelda kellelgi, kes oma diagnoosis ei ole kindlasti erapooletu, kuidas nende enda ajalugu hinnatud on. Ometigi jagab terve Saksamaa sõjajärgne põlvkond arvamust, et saksa ajalugu on 1870/71 aasta sündmustest – või siis juba alates vähemalt Lutherist – saadik liikunud kaheteiskümne räpase Hitler-aasta suunas. Tegemist on ajaloodeterminismiga, mis selgitab natsiaja hukatuse rahva enese loomusega. Kes siis tahakski sellise koormaga veel “juhtida”?

Oleks toimunud kaks maailmasõda vähem

Saksamaa juhtimisvajadus ei olnud pärast 1870/71. aastat õigupärast üldsegi nii suur, et tal olnuks vaja kahe maailmasõja hävitavat raskust viimaks sellest ihast vabanemiseks. Šoti ajaloolane Niall Ferguson tegi oma kaasahaaravas, aga ka vastuolulises, raamatus esimese maailmasõja kohta provotseeriva järelduse:

Olnuks Suurbritannia ning Prantsusmaa esile tõusvat Saksa keisririiki toona täie tõsidusega võtnud ning pakkunud talle kohta tugevate laua taga (selle asemel, et sõlmida liit reaktsionäärilise Venemaaga), siis oleks Saksamaast täpselt samamoodi saanud see, kes on ta täna – kontinendi juhtiv jõud, kuid sealjuures oleks toimunud kaks maailmasõda vähem.

Propaganda ning legendid

Fergusoni teesi kasuks räägib nii mõndagi. Juba suure sõja aegu üritas Inglise propaganda, mis ületas kõvasti ausate sakslaste enesekuvandit, toita hirmu “sakslaste” ees, kes väidetavalt saatsid välja kelnereid ning toatüdrukuid keisri eest spioneeerima.

Propaganda alla kuulub ka see, et Wilhelm II mereväepoliitika, kahtlemata ajendatud pigem edevusest kui kainest mõistusest, provotseeris maailmamere valitsejat Suurbritanniat nõnda palju, et Saksa riiki pidanuks selle eest karistama. Ka see on legend nagu olnuks Saksa koloniaalvõim ülbem või julmem kui teised koloniaalvõimud. Sakslased soovisid samuti “kohta päikese all”? Kuritegu see ju ei olnud.

Vabatahtlikud kollektiivsüü pealevõtjad

“Hunnide” ning “barbaritena” tõestasid sakslased esmalt end natside ning Adolf Hilteriga ning seepeale näis esimese maailmasõja saksavastane propaganda, mida Inglismaa oli hiljem läbinisti häbenenud, tagantjärele vaadates õigustatud. Sakslased olid täpselt nii barbaarsed, kui seda alati väidetud oli.

Pole aga ühtki teist maad, kelle elanikud oleksid nii vabatahtlikult (kollektiiv)süüd ise peale võtnud seal, kus seda olemas pole. Moraalne ja lühendatud ajaloomõistmine ohverdab terve saksa ajaloo ühele kaheteistkümneaastasele diktatuurile. Taolise enesekuvandiga pole tõepoolest võimalik “juhtima” asuda.

“Lahtiütlejate kultuur”

“Ajaloo õppetunniga” on tänase päevani põhjendatud, miks peaksid sakslased end tagasi hoidma – praeguseks ajaks ka seal, kus majanduslikult ja demograafiliselt nõnda tugeva jõu jalgade lohistamine paljastab tema seljataguse ja kutsub vastutustundetuse järele.

Bernhard Schlink tõi oma süüdistuskõnes, “Lahtiütlejate kultuur”, probleemi välja järgnevalt: juba koolis õpitakse siinmaal eilset päeva tänase kõrgema moraaliga hindama - sest “moraliseerimine vähendab komplekse”. Terve põlvkond õpilasi ning üliõpilasi on üles kasvanud süstemaatilises tagantjärele tarkuses, tahtes mõista ajalugu enda-poolsest otsast.

Meilt saab mineviku abil välja pressida

Tegelikkuses pole see mitte niivõrd saksa võimupüüdlus (meie ajaloo väidetav “põhijoon”), mis meile ohtlik näima peaks, vaid pigem avalikult peaaegu täielik eksimine strateegilises mõtlemises. Me oleme harjunud võtma Saksa-Prantsuse liitu moraalselt tähenduslikuna, kui lepitusaktina ning näeme euros ohverdust rahu nimel. Meilt saab välja pressida väitega, et me võlgneme solidaarsust mineviku eest.

See on kõik üllalt mõeldud, kuid ignoreerib võimustrateegiate ning huvide rolli, mida iseteadlikud rahvad meie ümber üha suurema normaalsusega kaalukausile panevad. Meie peame aga huvisid ikka veel “räpasteks”. Ometigi on nende üle palju lihtsam kaubelda kui kõrgele seatud moraalistandardite üle.

Moraalsus asetab silmade ette roosad prillid

Meie “moraalsus” ei tee meist paremaid inimesi. Vastupidi – see teeb meid enamasti naiivsemateks, tihti isegi rumalatemaks. Moraalsus asetab silmade ette roosad prillid, mis takistab meil maailma nägemast nõnda nagu see on: mitte halvemaks seepärast, kuna inimesearmastuse asemel valitsevad seal kalkuleeritus ning huvid.

On üksainus argument, mis räägib Saksamaa juhtimise vastu eurokriisis – just seesamune sõltuvus moraalsusest. Sest süüteadlik hirm karmide faktide ees võimaldab kõigil teistel oma huvisid varjata täispuhutud sõnade nagu “solidaarsus” või “minevik” taha. Nõnda saab ajaloost poliitikute kammerneitsi.

Laskem seega ajalool olla. Pilk olgu suunatud edasi: ainult mõistliku enesekuvandiga võib Saksamaa sisse võta iseseisva positsiooni, mis on nii arusaadav kui ka arukas. Euroopale teeks see eelkõige head.