Wednesday, October 31, 2012

Translation: Indrek Hargla – A Question of Moral and Self-Respect



A Question of Moral and Self-Respect

Already for the past few years, if not longer, not a week has gone by without there appearing another concerned article by some intellectual about the crisis of trust and alienation that has struck the political life of this country.

Something is seriously amiss in the relationship between the state and the larger society – it seems as if the state is living a life of her own somewhere high above and the democratic dialogue has been replaced by a state-centered monologue... even in the West the democracy is brewing, the system we have considered the fairest and the best guarantee for personal freedoms is suffering setbacks. More and more there is talk of democracy being hijacked by the political elite and that parliamentary system in its current form has become obsolete. That the parties lack vision and are merely corporate clubs. Often it can be heard that the gap between the elite and the Estonians has never been as wide as it is now. Even more commonplace are the comparisons with the Estonian SSR.

I fear that in reality we have merely grown up as a state. The time of childhood idealism is past, we have matured as a democracy. We have professional politicians and a professional civil service. The time of holding hands and mass singing demonstrations is history which will never return. The state has always been a thing in itself, an instrument to move from chaos to order, identical everywhere and always. The state dictates her terms in order to survive. Yes, she is one jealous and egoistic lady who demands complete commitment. Concepts such as justice, freedom, nationality she sees as competitors. The state loves to be lead by a party that in essence were Marxist and with a quivering voice and a thumping heart would speak of the supremacy of a certain economic model, be this model bent on serving the international proletariat or the international capital.

Defeating the grassroots

Those who have fallen to the embrace of the state, be them ministers or civil servants, will act instinctively by her prescriptions. They repel grassroots movements because clearly these have not been created in the interest of strengthening the state. So yes, I believe we have grown up as a state. We have note achieved a free republic of Estonians but rather the Republic of Estonia. It functions perfectly as a state alongside hundreds others of its kind, fulfilling its international obligations, supporting duly the European banking sector... The energy of this state is directed outwards, towards other states, because cooperation makes them all stronger.

What takes place in the inside? The party and the government no longer speak of Estonians and the national interests of Estonians. The interests of Estonians do not help the state to survive as much the interests of the international financial capital. The result is another rampant russification in Estonia, especially in Tallinn. It is hard to find work in Tallinn without knowing Russian and conducting business solely in Estonian has become difficult – you are simply not understood. The state watches all this with contentment. At the time of this article1 eight years passes from the day when the state had its people beat up at Lihula in order to kill another grassroots movement.

The corporal punishment handed out in Lihula did not merely kill the national aspect in the Estonian politics – it marked the beginning of a period characteristic for style of communication from above to below. Bloodhounds and batons in Lihula's autumn evening seemed to be a good motive to erect another memorial two years later. And regrettably this gives even more reason to talk of freedom-fighting.

The communication with public mostly takes place on two levels. First is the restrained and fine-tuned self-praise of a PR expert. This rhetoric always comes back to the “value-based politics, transparency of the decision-making process, and sharing the positive experience of the e-State” which in August culminated with claims that the wages in Estonia have grown faster than the prices, and that the European Stability Mechanism is a question of self-respect and our moral duty. Seeming earnest while joking cynically is no doubt another sign of a matured state.

Noteworthy is the circumstance when the state started, via the mouth of a minister, to speak of moral and self-respect. Take notice – this was not during some internal question, but rather when the international financial capital was in trouble.

A language of decrees and restrictions

The other level of communication is based on arrogance and a sense of superiority. What was said to us when ACTA, spitting to the face of individual freedoms, was imported to the country? What was said when a strike took place and teachers demanded a fair salary? What is being said when the party, taken hostage by the euro, passes the European Stability Mechanism no matter what. This is being said: fuck off!

It is the civil service that makes up most of the state and writes its laws. They, the civil servants, have perhaps an even bigger understanding of state's needs than the politicians in the cabinet, their numbers are just that: times bigger. Perhaps it is the ever marginal role of the people's representative body that defines this parliamentary crisis. The career and self-actualization of a civil servant who spends his whole life in an office very much lies in creating legislation.

Years spent in a state institution tend to blur one's sense of reality. Estonia's growing and overpopulated bureaucracy produces a mass of laws that no parliament could ever chew through in detail. This results in flawed, confusing and inconsiderate laws which often originate from departmental interests or someone's personal fanaticism. Every organization will at some point start living and growing for its own sake, not for its intended goal.

The self-actualization of the civil servant is all the more successful if he organically grasps the growth needs of the institution and works toward that end. Unfortunately the laws are becoming increasingly cruel, even spiteful. The languages of decrees and restrictions tends to become the only language the state instinctively has for its subjects. I sensed this when working in a public office more and more: there is a prevailing mentality that it is necessary to forbid, limit and restrain more. The people have too many rights and not enough obligations. The people have to be forced to report themselves, to register themselves, they need to be counted, mapped, polled. The state needs this.

Healthism

Take for example the restrictions of the new tobacco law. The officials do not even hide the fact that its purpose has been to make the lives of people uncomfortable. Several scientists that have researched in healthism claim that this inevitably leads to totalitarianism – a state hijacked by puritans enforces conventions and limits personal freedoms. People's activities are categorized to healthy and unhealthy. The latter need be banned, eradicated from the society. The ideal of the state is a citizen who is weighed, measured, counted, a registered resident, digitized, without a nationality, healthy and always smiling. One who gladly greets healthism, big brother and a new era of silence.

Here's a small hint to the Ministry of Social Affairs where there seems to be difficulties in focusing on the important. How big is the pension of those Estonian intellectuals who during the occupation kept alive the Estonian language and culture and thanks to whom our independence became possible? How worthy does the state consider the contribution of those who endured the real repression of the USSR so that the ministers of today could speak of the European common values and maintaining self-respect?

The answer is 300 euros. And that is the true measure of our moral and self-respect.

1The article was first published on 30 August 2012. The author refers to the controversial removal of a memorial monument in Lihula on 2 September 2004.

Monday, October 29, 2012

Tõlge: T. S. Eliot - Tuhkapäev


Tuhkapäev

I

Sest ma enam pöörduda ei looda
Sest ma ei looda
Sest ma pöörduda ei looda
Ihaldes selle mehe annet ja tolle mehe mõõtu
Ma ei püüa rohkem püüelda taolisi asju
(Miks vana kotkas peaks sirutama tiibu?)
Miks peaks ma leinama
Tavalise ilma hajunud jõudu?

Sest ma enam teada ei looda
Elava tunni põdurat hiilgust
Sest ma ei mõtle
Sest ma tean ma ei tea
Ainsat mööduvat jõudu
Sest ma juua ei saa
Seal, kus puud õitsevad ja voolavad lätted, sest pole midagi enam

Sest ma tean, et aeg on alati aeg
Ning koht on alati ja ainus paik
Ning mis on tegelik on tegelik vaid korra
Ning vaid ühes kohas
Ma rõõmustan, et asjad on nagu on ning
Ütlen lahti õnnistatud näost
Ja lahti häälest
Sest ma enam pöörduda ei looda
Järelikult tunnen rõõmu, vajades ehitada midagi
Mille üle rõõmu tunda

Ning palvetan Jumalale, et Ta meile halastaks
Ja palvetan, et ma unustaks
Need asjad, millest endaga liiga palju pean nõu
Liiga palju selgitan
Sest ma enam pöörduda ei looda
Las need sõnad vastaku
Sest mis on tehtud, pole tegemiseks jälle
Et kohtuotsus liiga raske meie peal poleks

Sest need tiivad enam lendamiseks pole
Vaid pelgalt laperdamaks õhus
Õhk mis on nüüd läbini väike ja kuiv
Väiksem ja kuivem kui tahe
Õpeta meile hoolima ja mitte hoolima
Õpeta meile istumist vaikselt

Palveta meie patuste eest nüüd ning meie suremise tunnil
Palveta meie eest nüüd ja meie suremise tunnil.

II

Emand, kolm valget leopardi kadakapuu all istus
Päeva jaheduses, olles toidetud küllastuseni
Mu jalgadest, südamest, maksast ja sellest, mida hoidis kord
Minu kolju õõnes ümarus. Ning Jumal ütles
Kas veel elavad need luud? kas veel
elavad need luud? Ning see, mida hoidsid kord
Need luud (mis kuivana juba) ütlesid sädisedes:
Selle emanda headuse
Ja tema kauniduse tõttu ja kuna
Ta austab Neitsit mediteerides,
Me särame eredusega. Ja mina, kes ma siin teeseldes
Pakun oma teod unustusele ja oma armastuse
Kõrbe järelpõlvele ning kõrvitslaste viljad.
See on, mis paraneb
Mu sisikond, minu silmade kiud ja need seedmatud osad,
Millest leopardid keeldusid. Emand on tõmbunud tagasi
Valges kleidis, mõtiskluseks, valges kleidis.
Las luude valgesus lepitagu unustusse.
Nendes ei ole elu. Nagu ma olen unustatud
Ning oleks unustatud, nõnda ma unustaks
Nõnda pühendunud, keskendunud põhjusega. Ning Jumal ütles
Ettekuulutus tuulde, tuulde ainult, sest ainult
Tuul kuulab. Ning luud laulsid säutsudes
Rohutirtsu lohisemisega, öeldes

Vaikuste emand
Rahulik ja mures
Lõhki ja tervik
Mälestuse roos
Unustuse roos
Kurnatud ja eluandev
Mures rahulik
Üksainus roos
Nüüd on Aed
Kus lakkavad
Kõik armastused
Lõpetavad piina
Rahuldmata armust
Suurem on piin
Rahuldatud armust
Lõputu lõpp
Teekond eikuhugi
Järeldus kõigele
On järeldamatu
Sõnata kõne ja
Kõneta sõna
Armu Emale
Aiale
Kus lakkab
kõik armastus.


Kadakapuu all laulsid luud, säravad ja hajali
Oleme rõõmsad, et hajali, oli vähe kasu meist üksteisele
Päeva jaheduses, puu all, õnnistusega liivalt
Unustades end ja üksteist, ühendatud
Kõrbe vaikuses. See on see maa, kus te
Lahutute saatusest. Ning ei lahutus ei ühtsus
Oma tähtsust. See on see maa. Meil on meie pärandus.

III

Teise trepi esimesel pöördel
Ma pöördusin ja nägin all
Sama kuju käändunud käsipuul
Allpool auru, haisvas õhus
Rabeledes trepi saatanaga, kes kannab
Lootuse ja meeleheite petvat nägu

Teise trepi teisel pöördel
Ma jätsin nad käändlema, pöörates alla;
Nägusid enam polnud ning trepp oli pime,
Rõske, sakiline nagu vana mehe ilatsev suu, paranemisest möödas
Või vana hai sakiline söögitoru.

Kolmanda trepi esimesel pöördel
Oli õõnes aken, paisund nagu viigipuu vili
Ja sealt edasi viirpuu õitses ning karjamaa vaade
Laiaselgne kuju riiet sinises ja rohes
Võlus maikuud muistse flöödiga.

Puhutud juus on magus, pruun juus üle suu puhutud,
Liiliad ja pruunid juuksed;
Tähelepanu hajub, flöödi muusika, mõistuse pausid ja sammud kolmandal trepil,
Hajuv, hajuv; jaks kaugemal kui meeleheide ja lootus
Ronimas kolmandal trepil.

Issand, ma ei ole vääriline
Issand, ma ei ole vääriline
kuid kõnele vaid sõna.

IV

Kes kõndis violetse ja violetse vahel
Kes kõndis
Mitut tüüpi rohelise vahel
Minnes valgesse ja sinisesse, Maarja värvi
Rääkides tühistest asjadest
Igavese kurbuse teadmatuses ja teadmises
Kes liikus teiste hulgas nende liikumise ajal,
Kes siis tegi võimsaks allikad ja lätted värskeks

Tegi jahedaks kuiva kalju ja tegi vankumatuks liiva
Kukekannuse sinas, Maarja värvi sinas,
Sovegna vos

Siin on aastad, mis liiguvad vahel, kandes
Ära viiulid ja flöödid, taastades
Selle, kes liikus ajas une ja ärkamise vahel, kandes

Valget valgust volditud, laotatud ta kohal, volditud.
Uued aastad kõnnivad, taastades
Ereda pisarapilvega aastad, taastades
Uue värsiga iidse riimi. Lunasta
Aeg. Lunasta
Kõrgema unenäo lugemata nägemuse
Kui kalliskivides ükssarved tarivad mööda kullatud surnuvankrit.

Vaikne õde looritud valgesse ja sinisesse
Juugapuude vahel, aiajumala taga
Kelle flöödil pole hinge, painutas pead ja andis märki, kuid sõnu ei kõnelenud

Kuid allikas hoovas üles ja lind laulis alla
Lunasta aega, lunasta unenägu
Märk kuulmata sõnast, sõnamata

Kuni tuul puhub tuhat sosinat juugapuult

Ning pärast seda meie pagelus

V

Kui kaotatud sõna on kaotatud, kui kulutatud sõna on kulutatud
Kui kuulmatu, kõnelmata
Sõna on kõnelmata, kuulmatu
On ikka kõnelmata sõna, Sõna kuulmatu
Sõna ilma sõnata, Sõna maailma
Sees ja maailma jaoks;
Ning valgus paistis pimedusse ning
Sõna vastu värele aetud sõna pöörles veel
Ümber vaikiva Sõna keskme.

Oh, mu rahvas, mis teiega olen ma teinud.

Kus võiks leida veel sõna, kus küll sõna
Heliseb vastu? Mitte siin, siin on vaikusest puudu
Mitte merel, ega saarte, mitte
Maismaal, kõrbes või vihmasel maal,
Nendele, kes kõnnivad pimedas
Nii päeval kui öisel ajal
Õige aeg ja õige koht ei ole siin
Armul pole kohta nendel, kes väldivad nägu
Rõõmul pole aega nendel, kes kõnnivad kesk müra ja salgavad häält

Palvetab siis looritud õde
Nende eest, kes kõnnivad pimedas, kes valivad Sinu ja on vastu Sinul
Nende eest, kes on lõhutud sarve peal hooaja ja hooaja, aja ja aja
Tunni ja tunni, sõna ja sõna, jõu ja jõu vahel, nende eest, kes ootavad
Pimedas? Palvetab siis looritud õde
Laste eest värava ees
Kes ei lähe ära ja ei saa minna ära
Palvetab nende eest, kes valivad ja on vastu

Oh, mu rahvas, mis teiega olen ma teinud.

Palvetab siis looritud õde saledate
juugapuude vahel nende eest, kes teda solvavad
Ning kes on hirmul, ega saa alistuda
Ning kes kinnitavad maailma ees ja eitavad kaljude vahel
Viimases kõrbes enne viimaseid siniseid kaljusid
Kõrb aias, aed kõrbes
Täis põuda, sülitades suust närbunud õunaseemne.

Oh mu rahvas.

VI

Kuigi ma enam pöörduda ei looda
Kuigi ma ei looda
Kuigi ma pöörduda ei looda

Vaakudes kasu ja kaotuse vahel
Ses põgusas läbimises, kus unenäod ületavad
Uneületatud videviku sünni ja suremise vahel
(Õnnista mind isa), kuigi ma ei soovi soovida neid asju
Laialt aknalt graniitkalda poole
Valged purjed ikka veel sõidavad merele, merele lennates
Murtdmata tiivad

Ning eksinud süda kõveneb ja tunneb rõõmu
Eksinud lillas ning eksinud mere häältes
Ning nõrk hing kiireneb mässule
Sest painutatud kuldsau ning eksinud mere lõhn
Kiireneb parandama
Vuti karje ning tiirlev plüü
Ning pime silm loob
Tühjad vormid vandliväravate vahel
Ning lõhn toob tagasi soolale liivase maa maitse

See aeg on pinge aeg suremise ja sünni vahel
Üksilduse koht, kus kolm unenägu kohtuvad
Siniste kaljude vahel
Kuid kui juugapuust värisema löödud hääled kanduvad ära
Siis las teine juugapuu värisegu ja vastaku.

Õnnistatud õde, püha ema, allika vaim, aia vaim
Ära luba meil end valedega mõnitada
Õpeta meid hoolima ja mitte hoolima
Õpeta meid istuma vaikselt
Isegi nende kaljude vahel
Meie rahu Tema tahtes
Ning isegi nende kaljude vahel
Õde, ema
Ning jõe vaim, mere vaim
Ära luba mind olema lahus

Ja lase mu nutul ulatuda Sinuni.






Friday, October 26, 2012

Värske Rõhk 31

*

Kõik äärmused tahtnuks ma käia
nii jõuda kaugeimasse punkti:
surnud keeled ja lastelood
unedeta elu, kogu elu unenäos
hommikutel distsipliin, õhtuti unistan,
läbinähtav ja lahti,
kuid kinni nagu müür.
Kõik otsused on õiged
kuni ainult otsustad „edasi”
ja valid ainult „jah”
ega valigi midagi.

*

Üks sõna loob, teine hävitab
me oleme kõik väikesed jumalad
kibedas sõjas.
Selles pulmas ei nähta, ma virutan huupi
su lööke sajab mulle pihta
uuesti, siis uuesti
me kõik saame pihta
me kõik tabame märki
me kõik mõistame
ja mõistmise lõksus
oleme kohutud kohutavad.

Rahva ideest

Kui olen võtnud sisse kõik võõra,
rääkinud iga võõrast keelt,
käinud eemal,
näinud seal midagi veel,
pööranud selja,
sümbolitele sülitand,
salanud ennast,
ja tunnistanud egoismi.
Samade huultega
rääkinud katoolsest
või kuulutanud: „ei miski!”
Samade huultega
saanud osaks aristokraatiast,
edasi ajanud demokraatiat.
Samade huultega
lubanud ära paradokside mäed,
igaühes neist lahendusi näind,
rääkinud kõik valed, siis olnud
sügavamal tõest
ja kaugemal mälust
ja leidnud eimiskit
ja kõike olnud siiski.

Ja kui kõik need seisundid
ja kui igas selles seisundis
olnud ja tagasi jõuan
nendele rannikutele jälle,
tahtes elada siiski,
on ehk taevas lubadus täis
siis viimaks, võib-olla
võiksin olla üheks osaks
sellest rahvast ma siin.

*

Mida kaotame lahutuses
varasemast elust
sedavõrd püüame enam
tekitada uuesti
vanu sidemeid,
korrata mustrit
ja kõike vana
ehitada taas.

Ja meist sünnivad pedandid,
me leiame ideaalid,
tuvastame vooruse,
et leiutada õiget moodi elu.

Kuid mida rohkem ma üritan
lapsepõlvest pilte tekitada täna,
on üha tavalisem nendes
valesti jooned,
sassis värvid,
ja augud mälus.

Tuesday, September 11, 2012

Tõlge: Cora Stephan - Pea püsti, Saksamaa peab juhtima!



1945. aastast peale usub enamus sakslasi, et kui asi võimuküsimuseni jõuab, peame me end tagasi hoidma – oma ajaloo tõttu. Taoline seisukoht ei ole enam ajakohane.

Kas Saksamaa on teel Neljanda Riigi suunas? Või on talle, vastupidiselt, tema uus roll Euroopa juhtiva võimuna vaimselt ülekoormav, kuna tal jääb puudu – nagu Clemens Wergin Die Weltis põgusalt kirjutab – võimuambitsioonist ja “-mentaliteedist”? Näib küll nõnda. See ei ole “välismaa”, kes – hoolimata mõnest natsivõrdlusest siin ja seal – Saksama ning tema kasvava juhirolli ees hirmu tunneb.

Poola välisminister Radoslaw Sikorski peab näiteks Saksamaa reserveeritust euro ning Euroopa asjades praeguseks palju ohtlikumaks. Eelkõige on need sakslased ise, kes “juhtida” ei taha, olgu kontekst missugune, ja sealjuures oma “ajaloole” viitavad. Kas õigusega?

Ajaloodeterminism

Kes peab Helmut Schmidti suurimaks elavaks oraakliks, järgnevad talle meeleldi, kui ta heakskiitvalt Winstonit Churchilli tsiteerib: “Me kõik teame, et kaks maailmasõda, mis me läbinud oleme, kerkisid esile hiljaaegu ühinenud (mõeldud oli aastaid 1870/71) Saksamaa edevast soovist mängida maailmas juhtivat rolli.”

Teised võivad aga imeks panna, et siinmaal lubatakse öelda kellelgi, kes oma diagnoosis ei ole kindlasti erapooletu, kuidas nende enda ajalugu hinnatud on. Ometigi jagab terve Saksamaa sõjajärgne põlvkond arvamust, et saksa ajalugu on 1870/71 aasta sündmustest – või siis juba alates vähemalt Lutherist – saadik liikunud kaheteiskümne räpase Hitler-aasta suunas. Tegemist on ajaloodeterminismiga, mis selgitab natsiaja hukatuse rahva enese loomusega. Kes siis tahakski sellise koormaga veel “juhtida”?

Oleks toimunud kaks maailmasõda vähem

Saksamaa juhtimisvajadus ei olnud pärast 1870/71. aastat õigupärast üldsegi nii suur, et tal olnuks vaja kahe maailmasõja hävitavat raskust viimaks sellest ihast vabanemiseks. Šoti ajaloolane Niall Ferguson tegi oma kaasahaaravas, aga ka vastuolulises, raamatus esimese maailmasõja kohta provotseeriva järelduse:

Olnuks Suurbritannia ning Prantsusmaa esile tõusvat Saksa keisririiki toona täie tõsidusega võtnud ning pakkunud talle kohta tugevate laua taga (selle asemel, et sõlmida liit reaktsionäärilise Venemaaga), siis oleks Saksamaast täpselt samamoodi saanud see, kes on ta täna – kontinendi juhtiv jõud, kuid sealjuures oleks toimunud kaks maailmasõda vähem.

Propaganda ning legendid

Fergusoni teesi kasuks räägib nii mõndagi. Juba suure sõja aegu üritas Inglise propaganda, mis ületas kõvasti ausate sakslaste enesekuvandit, toita hirmu “sakslaste” ees, kes väidetavalt saatsid välja kelnereid ning toatüdrukuid keisri eest spioneeerima.

Propaganda alla kuulub ka see, et Wilhelm II mereväepoliitika, kahtlemata ajendatud pigem edevusest kui kainest mõistusest, provotseeris maailmamere valitsejat Suurbritanniat nõnda palju, et Saksa riiki pidanuks selle eest karistama. Ka see on legend nagu olnuks Saksa koloniaalvõim ülbem või julmem kui teised koloniaalvõimud. Sakslased soovisid samuti “kohta päikese all”? Kuritegu see ju ei olnud.

Vabatahtlikud kollektiivsüü pealevõtjad

“Hunnide” ning “barbaritena” tõestasid sakslased esmalt end natside ning Adolf Hilteriga ning seepeale näis esimese maailmasõja saksavastane propaganda, mida Inglismaa oli hiljem läbinisti häbenenud, tagantjärele vaadates õigustatud. Sakslased olid täpselt nii barbaarsed, kui seda alati väidetud oli.

Pole aga ühtki teist maad, kelle elanikud oleksid nii vabatahtlikult (kollektiiv)süüd ise peale võtnud seal, kus seda olemas pole. Moraalne ja lühendatud ajaloomõistmine ohverdab terve saksa ajaloo ühele kaheteistkümneaastasele diktatuurile. Taolise enesekuvandiga pole tõepoolest võimalik “juhtima” asuda.

“Lahtiütlejate kultuur”

“Ajaloo õppetunniga” on tänase päevani põhjendatud, miks peaksid sakslased end tagasi hoidma – praeguseks ajaks ka seal, kus majanduslikult ja demograafiliselt nõnda tugeva jõu jalgade lohistamine paljastab tema seljataguse ja kutsub vastutustundetuse järele.

Bernhard Schlink tõi oma süüdistuskõnes, “Lahtiütlejate kultuur”, probleemi välja järgnevalt: juba koolis õpitakse siinmaal eilset päeva tänase kõrgema moraaliga hindama - sest “moraliseerimine vähendab komplekse”. Terve põlvkond õpilasi ning üliõpilasi on üles kasvanud süstemaatilises tagantjärele tarkuses, tahtes mõista ajalugu enda-poolsest otsast.

Meilt saab mineviku abil välja pressida

Tegelikkuses pole see mitte niivõrd saksa võimupüüdlus (meie ajaloo väidetav “põhijoon”), mis meile ohtlik näima peaks, vaid pigem avalikult peaaegu täielik eksimine strateegilises mõtlemises. Me oleme harjunud võtma Saksa-Prantsuse liitu moraalselt tähenduslikuna, kui lepitusaktina ning näeme euros ohverdust rahu nimel. Meilt saab välja pressida väitega, et me võlgneme solidaarsust mineviku eest.

See on kõik üllalt mõeldud, kuid ignoreerib võimustrateegiate ning huvide rolli, mida iseteadlikud rahvad meie ümber üha suurema normaalsusega kaalukausile panevad. Meie peame aga huvisid ikka veel “räpasteks”. Ometigi on nende üle palju lihtsam kaubelda kui kõrgele seatud moraalistandardite üle.

Moraalsus asetab silmade ette roosad prillid

Meie “moraalsus” ei tee meist paremaid inimesi. Vastupidi – see teeb meid enamasti naiivsemateks, tihti isegi rumalatemaks. Moraalsus asetab silmade ette roosad prillid, mis takistab meil maailma nägemast nõnda nagu see on: mitte halvemaks seepärast, kuna inimesearmastuse asemel valitsevad seal kalkuleeritus ning huvid.

On üksainus argument, mis räägib Saksamaa juhtimise vastu eurokriisis – just seesamune sõltuvus moraalsusest. Sest süüteadlik hirm karmide faktide ees võimaldab kõigil teistel oma huvisid varjata täispuhutud sõnade nagu “solidaarsus” või “minevik” taha. Nõnda saab ajaloost poliitikute kammerneitsi.

Laskem seega ajalool olla. Pilk olgu suunatud edasi: ainult mõistliku enesekuvandiga võib Saksamaa sisse võta iseseisva positsiooni, mis on nii arusaadav kui ka arukas. Euroopale teeks see eelkõige head.

Wednesday, August 22, 2012

Tõlge: Erich Kästner - Teine kiri iseendale

Berliin, 19. jaanuar 1940
Kohvikus Kurfürstendammi ääres


Minu kallis Kästner!

Varem kirjutasid Sa raamatuid, et teised inimesed - nii lapsed, aga ka sellised inmesed, kes enam ei kasva, saaksid lugeda, mida pead sa heaks või halvaks, kenaks või jõledaks, naljakaks või kurvaks. Sa arvasid end kasulikuks tegevat. See oli aga viga, mille üle Sa täna, ilma et süda meile valu teeks, järele vaadates muigad.

Need lootused olid õppemaks, mida peab tasuma igaüks, kes arvab, et inimesed igatsevad tagantjärele nende tagasitulemist. Tegelikkuses ei taha nad lihtsalt paigale seisma jääda, kuna neil on hirm vaikuse ees, mitte midagi aga paigalseisu vastu! Nende tee käib ringiratast ning nende eesmärk on ringjoone piiridele üha kiiremini ja võimalikult tihti tagasi nõjatuda. Pojad teevad isadele ringiga ära. Ringimängu eesmärgiks on rekord. Ning kes pealesurutud karusellisõidust näivalt kaastundes hüüab, et nende reis ringiratast on mõttetu, peetakse vägisi tujurikkujaks.

Nüüd tead sa, et sa eksisid, kui sa parimat tahtsid. Sa olid nagu mees, kes tahtis veenda kalu jõe , et need ometigi viimaks kaldale tuleks, kõndima õpiks ja end maaelu eelistele pühendaks ning kes peab siis kalu, mis on veel vihatekitav, õelateks ja rumalateks, kui nad murravad talle lubadused ja viimaks vandedki ning jäävad vette, kuna nad on kõigest kalad.

Kui mõttetu oleks tahta lõvidele, leoparditele ning kotkastele jutustada taimetoitlusest mõistab ka väikseim laps. Aga pettekujutusest, et inimeste hugas - nagu nad praegu on ja alati olid - saab arendada teistmoodi kõrgemat eluviisi, hoiavad targad ja pühad kinni oma arututes südameis.

Olgu’s nii! Soovigu nad siis edasi teha kaladest osavaid jalakäijaid, röövloomadest veendunud taimetoitlasi ning Homo sapiensist homo sapiensi! Sina aga võta oma tagasihoidlik vaimne osa, mis sul oli selles südandsoojendavas ettevõtmises, tänasest päevast mängust välja! Sa oled nelikümmend aastat vana ning nutad taga aega, mida Sa, et olla neile kasulik ja neid abistada, oled kasutult ja abitult kaotanud. Keera ringi ja pööra tähelepanu endale!

Saatan ise on vist sind rakmestanud, et sa oma väärtuslikku aega raiskasid jutustamaks kaaskondlastele, et sõjad on taunumisväärt, elul on kõrgem eesmärk kui üksteise vihastamine, petmine ning ikke peale surumine, ning et see peaks olema meie eesmärk tulevastele edasi anda põlvedele parem, kenam, arukam ning õnnelikum maailm. Kuidas võisid sa küll nii loll ja ülbe olla! Kas sa siis selle pärast siis ei hakanud kooliõpetajaks, et siis pärast saada just selleks?

On ülbus tahta õilistada maailma ning häbematus tahta õilistada inimest. Nelinurk ei taha hakata ringiks isegi siis mitte, kui teda suudetaks selles veenda, et ring on täiuslikuim kujundistest. Inimesed on juba aastatuhandeid jõuga vastu punninud, et neid ei koolitataks ükskõiksest harakaparvest ümber ingliteks. Nad hoiavad end kõigi vahenditega selle vastu. Nad võtavad neild ingliteigijailt omandi, vabaduse ning lõpuks ka elu. Elu on sulle veel alles jäetud.

Sokrates, Campanella, Morus ning teised seesugused olid tohutud lollpead. Nad jooksid mõistlikkuse nimel peaga vastu seina ning läksid, tänu keerukatele koljuluumurdudele, kirja ajalooraamatutesse. Müürid, mille tahetakse vastu joosta, seisavad muutumatuna vanas kohas ning varjavad nagu vanastigi lõputut silmapiiri. Seepärast soovitaski Immanuel Kant vaadata ülesse taeva suunas ning iseendi südametesse. Kuid ka selle ees tõmbuvad inimesed tagasi, sest nad vajavad kammitsaid: ning kes neid kammitsetuks nimetab, peaks tegema seda rahulikult, mitte vihaga.

“Kes inimest muuta tahab, alustagu iseendast!” kõlab üks vanasõna. See aga annab edasi ainult tõe algust. Kes inimest muuta tahab, see alustagu mitte ainult endast, vaid jätku ka enda muutmine pooleli! Rohkemat selle kohta hetkel kirjutada polegi. Ülejäänud teenivad elatist, et ellu jääda. Proovi seda ka ning ole kindel, et saadan Sulle oma parimad soovid.

Sinu lahutamatu sõber
Erich Kästner.


P.S. Ära unusta sekretärile ütlemast, et ta hangiks mõned lilled ning paneks need Sinu kirjutuslauale. Ma tean, kuiväga Sa armastad vaadata üle liiliate ning tulpide lumiseid katuseid. Jah, ning ühtlasi puudub sinu pruunil jakil üks nööp. Sa oled selle pannud oma paremasse välitaskusse. Teenindus peaks selle otsekohe külge õmblema.

Muide: et koristajaprouat nimetatakse ühtlasi ka “teeninduseks1”, on väga kõnekas. Verbaalnimisõnast, mida väljendab seda tegusõna hõlmav tegevus, ilmselgelt piisab, kuna taoline ametikoht, hoolimata töö naiselikust loomusest, on tõepoolest nagu isiklikustatud tegevus, ega õigupoolest seostu prouana üldse.

Head ööd, nooruke!


1 die Aufwartung verbist aufwarten - “kellegi järele ootama”

Tuesday, August 21, 2012

Tõlge: Erich Kästner - Esimene kiri iseendale

Berliin, 12. jaanuar 1940
öösel ühes baaris


Väga austatud härra dr. Kästner!

Loodetavasti pole Te minu peale vihane, kui Te need read hommikul vara oma postkastist ees leiate. Et ma Teile - kuigi ma tean, et see pole mitte ainult tavatu ja pigem suisa näotu iseendale kirjutada - ühe kirja saadan, tahan Teile tõestada, kuiväga ma soovin Teieni jõuda.

Ärge olge seega palun vihane! Ärge visake seda kirja prügikorvi, vähemalt mitte enne, kui olete selle lõpuni lugenud! Kas pole Teile piisav see teatav rahulolu, et ma Teid, sõltumata meie ühiselt nauditud ja kannatatud minevikust, kõnetan austavalt ja distantsi hoidvalt “Teiega” selle asemel, et Teid sõbralikult sinatada, kuigi mul oleks selleks täis õigus?

Ma tunnen küll Teie uhkust, mis peab usalduslikkust familiaarsuseks. Ma olen teadlik Teie tundlikust hingest, mida Te aastakümneid kestnud pingutuse vältel olete katnud kõva ja külma kestaga ning ma olen valmis seda arvesse võtma. Tagasihoidlik suhtumine toob kaasa teenitud suhtumise. Meie, väga austatud härra doktor, teame seda, sest oleme seda kogenud piisavalt palju. Nüüd aga leian ma, kui ma ━ olles ümbritsetud lärmavatest ning naervatest inimestest ━ pudeli šampanjat Teile pühendan, et üksindusega ei tohi üle pingutada.

Ma mõistan ja hindan Teie põhjuseid. Te armastate elu rohkem kui inimesi. Selle mõttelaadi vastu ei saa väita midagi, mis veenev oleks. Ning ka see on tõsi, et kusagil mujal ei või nii üksildane olla, kui suurlinna värisevates majades.

Kes Teid põgusalt tunneb, ei suuda uskudagi, et Te üksildane olete. Sest ta näeb Teid alatasa naiste ja sõprade seltsis. Need sõbrad ja naised teavad kahtlemata juba paremini, sest nad alatasa tajuvad, kui võõraks Te, hoolimata kõigest, neile jääte. Ometigi hoomate ainult Teie ise lõplikult, kui üksikuna Te end tunnete ning millist võlu, põimitud õnnest ja valust, Te hoidute inimestelt vastu võtmast. Teid on selle pärast haletsetud ning ometigi ka kadetsetud. Te olete naernud. Teid on isegi vihatud. See on Teile valu teinud, aga mitte Teid muutnud.

Ükski käepigistus, ükski hoop ega ükski suudlus ei suuda Teid oma südame varjupaigast välja kupatada. Kes seda ei usu, ei tea üldse, miks see nii on. Ta mõtleb võib-olla noorte, kes hirmuäratavate kogemuste eest peitu poevad nagu pelglikud lapsed kurja kasuisa eest, pisaraterohkest maailmavalust. Ometigi Teie, Härra, pole enam mingi nooruk. Te ei kurda oma mälestuste üle ning Te ei tunne hirmu tuleviku ees. Teil on sõpru ja vaenlasi hulgi ning olete sellest hoolimata üksi nagu esimene inimene! Te kõnnite, sarnaselt temale, lõvide, paabulindude, hüäänide, kudrutavade tuvide ja vähenõudlike eeslite hulgas. Ning kuigi Te teadmisepuult õuna sõite, ei visatud Teid hiljem paradiisist välja.

Siiski: Pole hea, et inimene üksi on! Ja kui Te juba teistel keeldute enesele läheneda, peate lubama vähemalt minul aeg-ajalt lähemale tulla. Ma otsustan, kuna ma meid tunnen, teha seda posti teel. Rebige puruks see kiri, kui Te seda soovite, aga ma siiski sooviksin, et Te seda ei tee!

Parimate soovitustega,
Teie väga ustav
                       Erich Kästner

NB. Vastus pole vajalik.



Märkus pärast esimese kirja kättesaamist.

Berliin, 13. jaanuar 1940
kodus

Mõnda aega tagasi lasi postiljon kella ning tõi kirja. Ning nüüd, pärast seda kui ma - olles natukene hämmeldunud - olen lugenud, mis ma endale eile öösel kirjutasin, pean ma enesega nõustuma. Mul oleks tõesti vaja rohkem kokkupuuteid, vähemalt iseenesega ja vähemalt kirjalikultki!

On hea saada kirja kelleltki, kes on lähedane. Ja mina, kurat võtku, olen ju endale ometigi lähedane? Või olen ma suisa iseendale võõraks muutunud? Aeg-ajalt mul selline tunne on. Siis hakkab mul kohutav ning kasu pole sellest mingit, kui ma väljas, koridoris oleva peegli ette lähen ning omale väikese kummarduse teen. “Lubage, Kästner,” ütleb peegelpilt. Minu parem silm naeratab tema vasakust silmaaugust. Pole alati lihtne head nägu säilitada.

Ma peaksin enesega rohkem sõbrustama hakkama. Kui miski muu ei aita, siis minu poolest kasvõi kirjalikul teel. Halvimal juhul kergitan ma kõigest markide müügikäivet Riigipostis. Ei tohi unustada, et ma alati trükitud aadressiga ümbrikut kaasas kannaksin. Oleks täitsa katastroofiline, kui sekretär teada saaks, et ma iseendale kirjutan.

Ei saa tõepoolest jätta tähele panemata, et kirjanikud on mõnevõrra hullud. Aga enamik on sealjuures selle üle veel uhked ning kannavad oma veidrusi nööbiaugus. Sellised inimesed on mulle ebameeldivad. Pagan võtku, see on kohustus end mitte käest lasta. Kolleegid, kellele Loodu on kinkinud niinimetatud kunstniku vaimu, valmistavad mulle kurbust, kuna nad ei oska seda muuta; ning ma imestan üha uuesti, et nad, selle asemel oma silmatorkavat nägu salamisi häbeneda, eksponeerivad seda edevalt nagu baaridaamid paljastavat dekolteed.