Argument
Rintrah möirgab & raputab oma leeke koormatud õhus;
Näljased pilved lasuvad sügavikul
Kord vaga ja ohtlikul rajal,
Aus mees hoidis oma suuna
Surmakurust läbi.
Roosid juurutakse kus astlad on ees.
Ja viljatul nõmmel
On mesilaste laul.
Siis juurutati ohtlik rada,
Ja jõgi ja läte
Igal kaljul ja kalmul
Ja luitunud kontidelt
Sündis punane savi
Kuni hõlpsad rajad nurjatu jättis
Et minna ohtlikuil rajal ja ajada
Aus mees viljatule maale
Nüüd luurav madu kõnnib
Leebes vagaduses
Ja aus mees raevus on kõnnul
Kus hulguvad lõvid
Rintrah möirgab & raputab oma leeke koormatud õhus;
Näljased pilved lasuvad sügavikul
Et alanud on uus taevas ning on nüüd 33 aastat selle tulekust, taasärkab Igavene Põrgu. Ja näe! Swedenborg istub, Ingel kalmu najal: tema kirjutised on mähitud surilina. Nüüd võim on Eedomi ja Aadami pöördumisest Paradiisi; vaata Jesaja Ptk. XXXV ja XXXV
Vastandusteta edasminekut ei ole. Tõmme ja Tõuge, Mõistus ja Energia, Armastus ja Viha on Inimese olemiseks vajalikud.
Nendest vastandustest tärkab, mis usklikud nimetavad Heaks ja Kurjaks. Hea on Mõistusele alluv passiivne. Kuri on Energiast algnev aktiivne.
Hea on Taevas. Kuri on Põrgu.
Kuradi Hääl
Kõik Piiblid või pühad seadused on olnud põhjuseks järgnevaile Eksimustele
1. Et Inimesel on kaks reaalset olemust, nimelt: Keha & Hing.
2. Et Energia, nimega Kurjus, ainult pärineb Kehast & et Mõistuspära, nimega Headus, ainult pärineb Hingest.
3. Et Jumal karistab Inimest Igavikus oma Energiate järgimise eest.
Aga järgnevad Vastandused oma piirides vastavad tõele.
1. Inimesel puudub Keha eraldi oma Hingest; kuna Keha all mõistetu on üks osa Hingest, tunnetatav viie Meele poolt – Hinge võtmekanalid preagusel ajastul.
2. Energia on ainus elu ja põhineb Kehast ja Mõistuspära on Energiat kammitsev või ümbritsev piire.
3. Energia on Igavene Rõõm.
Need, kes ohjeldavad iha, teevad nõnda, kuna neil on see piisavalt nõrk ohjelduseks; ja ohjeldaja ehk mõistus haarab iha koha ja valitseb tõrksaid.
Ja olles ohjeldatud, muutub see aegamisi võimetuks, kuni see on iha pelk vari.
Selle ajalugu on kirjutatud ’Kaotatud Paradiisis’ & Valitseja ehk Mõistus kannab nime Messias.
Ja algupärane Peaingel, ehk taevaste vägede käsu omanik, kannab nime Kurat ehk Saatan ja tema lapsed nimesid Patt & Surm.
Kuid Iiobi Raamatus, Miltoni Messias kannab nime Saatan.
Sest selle ajaloo on omaks võtnud mõlemad pooled.
Näis tõepoolest Mõistusele, et justkui Iha heideti välja; kuid Kuradi väide on, et Messias langes & ja rajas paradiisi Sügavikust varastatust.
Seda näidatakse Evangeeliumis, kus ta palvetab Isale saatmaks talle Püha Vaimu ehk Iha, et Mõistusel võiks olla Ideid millele rajada, olles Piibli Jehoovana ei keegi teine kui see, kes elutseb lõõmavas tules.
Tea, et pärast surma, Kristus, temast sai Jehoova.
Kuid Miltonis, Isa on Saatus, Poeg viie meele Jagatis, & Püha Vaim, Tühjus!
Märkus: Põhjus, miks Milton kirjutas ahelates kui kirjutas Inglitest ja Jumalast ja vabaduses kui Kuradist ja Põrgust, on, sest ta oli tõeline Poeet ja kuuluvuselt Kuradi poolel ise seda teadmata.
Mälestusväärne kujutelm
Kui ma kõndisin ühes põrgu tuledega, rõõmustatud Vaimu naudinguist, millele Inglid vaatavad kannatuse ja hullusena, kogusin mõned nende Vanasõnadest; uskudes, et riigis kasutatavad ütlused täheldavad tema loomust, seega ilmestaks ehk Vanasõnad Põrgust Põrgulikku tarkust paremini kui ükski hoonete või rõivastuse kirjeldus.
Kui ma tulin koju; viie meele Sügavikul, kus silepindne kuristik põrnitseb üle oleva maailma, nägin võimsat Kuradit kaetud mustis pilvis, hõljumas kalju külgedel: söövitavast tulest kirjutas ta järgneva lause, mis asub nüüd tajutult inimmõistuses ja loetud igalühel ilmas.
Kuis teategi te, et iga ka Lind mis õhust läbi lõikab,
On naudingumaailm meeletu, suletud te meeltelt viielt?
Põrgu Vanasõnad
Külviajal õpi, lõikel õpeta, talvel naudi.
Aja oma käru ja ader üle surnute luude.
Liigsuse rada viib tarkuse lossi.
Ettenägelikkus on rikas, kole, vana neitsi keda himurdab Võimetus.
Kes ihkab, aga ei tegutse, sigitab katku.
Poolitud uss andestab adrale.
Kasta jõkke, kes armastab vett.
Loll ei näe sama puud, mida näeb tark.
Kelle näos ei sära valgus, ei saa kunagi täheks.
Igavik on armunud aja sigitistesse.
Tegusal mesilasel pole aega mureks.
Narruse tunnid mõõdetakse kellaga, kuid tarkust ei saa mõõta ükski kell.
Kõik tervislik toit püütakse võrgu või lõksuta.
Nappusaastal too välja kaalud, mõõdud ja arvud.
Ükski lind ei söösta liiga kõrgele kui ta sööstab oma enese tiivul.
Surnud keha ei neima vigastusi.
Kõige ülevam tegu on seada teine enese ette.
Kui narr oleks püsiv oma rumaluses saaks ta targaks.
Rumalus on nurjatuse ürp.
Häbi on uhkuse ürp.
Vanglad rajatakse Seaduse kividest, Lõbumajad Religiooni tellistest.
Paabulinnu edevus on Jumala hiilgus.
Kitse iharus on Jumala and.
Lõvi raevusus on Jumala tarkus.
Naise paljasus on Jumala tegu.
Mure liiasus naerab. Rõõmu liiasus nutab.
Lõvide möire, huntide ulg, tormise mere märatsus ja purustav mõõk on osad igavikust liiga võimas inimese silmale.
Rebane neab lõksu, mitte ennast.
Rõõmud viljastavad. Kurbused toovad ilmale.
Las mees kandku lõvi nahka, naine lamba villakut.
Linnule pesa, ämblikule võrk, inimesele sõprus.
Nii isekas naerev narr kui tõre põrnitsev narr arvatakse mõlemad olevat targad, et neist võiks saada sau.
Mis on nüüd tõestatud, oli kord vaid arvatud.
Rott, hiir, rebane ja küülik vaatavad juuri. Lõvi, tiiger, hobune ja elevant vaatavad vilju.
Paak mahutab: purskkaev ajab üle.
Üks mõte täidab mõõtmatuse.
Ole alati valmis rääkima ausalt ja nurjatu inimene väldib sind.
Iga asi võimalik uskumiseks on tõe kujutis.
Kotkas ei kaotanud eales nõnda palju kui siis kui ta alistus õppimaks vareselt.
Rebase eest hoolitseb ta ise, aga Jumal hoolitseb lõvi eest.
Mõtle hommikul, tegutse lõunal, einesta õhtul, maga öösel.
Kes on pidanud kannatama sinu kehtestusest temale, tunneb sind.
Nagu ader jälgib sõnu, nõnda Jumal tasub palvetele.
Raevu tiigrid on arukamad kui juhenduse hobused.
Oleta mürki seisvast veest.
Sa ei tea eales, mis on piisav, kuniks sa ei tea, mis on enam kui piisav.
Kuula narre laitust! see on kuninglik õigus!
Silmad tulest, sõõrmed õhust, suu veest, leib mullast.
Kesine julguses on vägev kavaluses.
Õunapuu ei küsi eales pöögilt, kuidas kanda vilja, ega lõvi hobuselt, kuidas tabada saaki.
Tänulik saaja kannab küllaldast saaki.
Kui teised polnuks narrid, peaksime olema ise.
Magusa rõõmu hinge ei saa kunagi rüvetada.
Kui kaed Kotkast, kaed osakest Vaimust; kergita oma pead!
Just nagu röövik valib munemiseks kauneimad lehed, valib ka preester needmiseks kauneimad rõõmud.
Luua pisike lill on mitme ajastu pingutus.
Nea ahistusi. Õnnista lõdvestusi.
Palvetest ei adratata! Ülistustest ei lõigata!
Pea Ülevus, süda Liigutavus, genitaalid Ilu, käed ja jalad Proportsioon.
Nagu õhk linnule või meri kalale, nõnda on põlgus põlastusväärsetele.
Vares sooviks, et kõik oleks must; öökull, et kõik oleks valge.
Küllus on Ilu.
Kui lõvi nõustaks rebane oleks ta kaval.
Täiustustamine rajab sirgeid teid; kuid kõverad täiustamata teed, on teed Vaimust.
Ennem mõrvata imik hällis kui hellitada teostamata ihasid.
Kus inimene puudub, on loodus viljatu.
Tõde ei saa kunagi rääkida nii, et seda mõistetaks, kuid ei usuta.
Piisavalt! või Liiga palju
Iidsed Luuletajad hingestasid kõik tajutavad kehad Jumalate või Vaimudega, andes neile nimed ja kaunistades neid metsade, jõgede, mägede, järvede, linnade, rahvaste ja misiganes omadustega mida nende laienenud ja arvukad meeled tajuda suutsid.
Ja eriti uurisid nad iga linna ja riigi vaimu, asetades nad nende vaimse jumaluse alla.
Kuniks rajati süsteem, millest mõned lõikasid kasu & orjastasid harimatud katsetega teostada või eraldada need vaimsed jumalused nende kehadest; nõnda sündis Preesterkond.
Valides jumalduseks vahendid luulelistest lugudest.
Ning ajapikku kuulutasid, et taoliseid asju olid käskinud Jumalad.
Nõnda unustatigi, et Kõik jumalused pesitsevad inimrinnas.
Mälestusväärne kujutelm
Prohvetid Jesaja ja Hesekiel einestasid minuga ja ma küsisin neilt, kuidas julgesid nad nõnda veendunult kinnitada, et Jumal kõneles nendega; ja ega nad sellel ajal arvanud, et neid mõistetaks vääriti & olla seeläbi pettuse põhjustajaks.
Jesaja vastas: „Ma ei näinud Jumalat, ega kuulnud ühtki mingis piiratud orgaanilises tajus; kuid mu meeled avastasid piiramatu igas asjas ja olles siis veendud & jäädes kindlaks, et siira pahameele hääl on Jumala hääl, ei hoolinud ma tagajärgedest vaid kirjutasin.
Siis ma küsisin: „Kas kindel veendumus, et asi on, ta selleks ka teeb?“
Ta vastas: „Kõik luuletajad usuvad, et teeb & kujutlusvõime ajastuil kadus sellest kindlast veendumusest mägesigi; kuid paljud ei ole võimelised kindlaks veendumuseks üheski asjas.“
Siis Hesekiel ütles: „Idamaade filosoofia õpetas meile esimese põhimõtte inimtajust: et mõned rahvad evisid üht põlvnemise ideed & mõned teist: meile, pärinedes Iisrealist, õpetati, et Luuleline Vaim (nagu sa seda nüüd kutsud) oli esimene põhimõtetest ja kõik teised pelgalt tuletuslikud, mis oli meie põlguse ajendiks teiste maade Preestrite ja Filosoofide suhtes ning ennustades, et kõik Jumalad tõestatakse viimaks pärinevat meie omast & osutuvat ühtivaks Luulelise Vaimuga; just see oli, mida meie suur poeet, Kuningas Taavet, igatses nii kirglikult & kuulutab nii liigutavalt, öeldes, et seeläbi vallutab ta vaenlased ja valitseb kuningriike; ja nii väga me armastasime oma Jumalat, et tema nimel needsime kõikide ümbritsevate rahvaste jumalused ja kinnitasime, et nad olid mässanud: nendest arvamustest jõudsid harimatud arusaamale, et kõik rahvad peaksid alistuma viimaks juutidele.“
„See,“ ta ütles, „nagu kõik kindlad veendumused, on jõudnud möödanikku; sest kõik rahvused usuvad juutide seadustikku ja kummardavad juutide jumalat & mis suuremat alistumist leiduda võikski?“
Ma kuulsin seda mõningase imetlusega & pean tunnistama oma enese veendumist. Pärast einet palusin Jesajalt õnnistada maailma oma kadunud töödega; ta ütles, midagi võrdväärset pole kaotatud. Hesekiel väitis sama enese kohta.
Samuti küsisin Jesajalt, mis ajendast teda kõndima paljalt ja paljajalu kolm aastat? ta vastas: „sama mis ajendas meie sõpra Diongenest Kreekast.“
Siis küsisin Hesekielt, miks sõi ta sõnnikut & lamas nõnda kaua oma paremal & vasakul küljel? ta vastas: „ihast kergitada teisi tajumaks piiramatut: seda harrastavad Põhja-Ameerika hõimud & on selline siis siiras, kes keeldub oma vaimust või südametunnistusest ainuüksi hetkelise muretuse või heameele nimel?“
Iidne pärimus, et maailm hävitatatakse kuue tuhande aasta lõppedes tules, vastab tõele nagu olen seda kuulnud Põrgust.
Sest keerubil oma leegitseva mõõgaga kästakse sel hetkel lahkuda oma postilt elupuu valvel; ja kui ta lahkub, kõik loodu hävib ja näib piiramatu ja pühana, kuigi praegu näib see piiratud ja rikutuna.
See jääb aga möödanikku meelelise naudingu täiustuse kaudu.
Aga esmase tähelepaneku, et inimesel on keha eraldi oma hingest, saab kustutatud; seda teen mina, trükkides kuratlikul viisil söövituste abil, mis Põrgus on tervendavad ja ravivad, sulatades ära pealmised pinnad ja paljastades selle lõpmatuse, mis oli peidetud.
Kui puhastataks taju-uksed ilmineks inimesele kõik nii nagu see on, lõpmatuna.
Sest inimene on end sulgenud, jäetud nägema kõiki asju ainult läbi oma koopa kitsa prao.
Mälestusväärne Kujutelm
Ma olin ühes trükikojas Põrgus ja nägin vahendeid, millega teadmine kantakse põlvest põlve.
Esimeses kambris oli Draakon-Mees, pühkimas ära rämpsu koopa suust; seespool, suur hulk Draakoneid õõnestasid koobast.
Teises kambris oli Rästik, kägardunud ümber kivi ja koopa ja teised kaunistamas seda kulla, hõbeda ning vääriskividega.
Kolmandas kambris oli Kotkas, õhu tiivus ja sules: tema põhjustas koopa sisemuse olema lõpmatuna; ümberringi oli arvukalt Kotkaid nagu inimesed, kes rajasid tohututes kaljudes paleesid.
Neljandas kambris olid leegitseva tule Lõvid, märatsedes ja sulatades metalle elavaiks vedelikeks.
Viiendas kambris olid Nimetud kujud, kes kallasid metalle avarusse.
Seal võtsid neid vastu Inimesed, kes hõivasid kuuendat kambrit, ja omandasid raamatute kuju & seati raamatukogudeks.
Hiiglased, kes rajasid selle maailma oma meelellisse olemasollu ja näivad nüüd selles elavat ahelais, on tegelikkuses selle elu põhjuseks ja kogu tegevuse allikaks; kuid ahelad on nõrkade kavalus ja taltsutavad vaime kellel oleks jaksu energiale vastu hakata; nagu vanasõnaski, on kesised julguses vägevad kavaluses.
Nõnda üks osa olemisest on Tootev, teine Õgiv: Õgijale näib justkui, et tootja on oma ahelais; kuid nii see ei ole ja ta võtab ainult osa eksistentsist, kujutades seda tervikuna.
Kuid Tootev lakkaks olema Tootev kui Õgiv, nagu meri, ei saaks omale ta naudingute ülejäägi.
Mõned ütlevad: „Kas Jumal üksi pole Tootev?“ Ma vastan: „Jumal ainult tegutseb ja on olemasolevais olendis või inimestes.“
Need kaks inimese tüüpi eksisteerivad alati ilmas & peaksid olema vaenlased: kesiganes üritab neid lepitada, üritab hävitada eksistentsi.
Religioon on püüdlus neid kahte lepitada.
Märkus: Jeesus Kristus ei soovinud neid liita, vaid lahutada nagu seda lammaste ja kitsede tähendamissõnas & ütleb: „Ma ei tulnud tooma Rahu, vaid Mõõka.“
Messiast ehk Saatanat ehk Ahvatlejat arvati varem kuuluvat üheks Uputuseelsete seast, kes on meie Energiad.
Mälestusväärne kujutelm
Ingel tuli minu juurde ja ütles: „Oh haletsusväärne rumal noor mees! Oh õudus! Oh kohutav seisund! pea meeles seda kuuma leegitsevat kongi, mida valmistad enesele koguks igaveks, kuhu taolise elukäiguga oled suundumas.“
Ma ütlesin: „Ehk oled nõus näitama mulle minu igavest saatust & mõtiskleme koos selle üle ja vaatame, kas ihaldusväärsem saatustest on sinu või minu oma“
Niisiis viis ta mind läbi talli & läbi kiriku & alla kiriku keldrisse, mille lõpus asus veski: läksime läbi veski & jõudsime koopani: sügavamale looklevas koopas kobasime, kuni meile ilmus piiritu tühjus nagu allilma taevas & me klammerdusime puude juurtele ja rippusime selle otsatuse kohal; kuid ma ütlesin: „kui sind rõõmustaks, pühendagem ennast sellele tühjusele ja vaatame, ega ettenägelikkust leidu ka siin: kui sina ei tee, mina teen:“ kuid ta vastas: „ära eelda, Oh noor mees, kuid kuniks püsime siin, kae oma saatust, mis ilmub peagi kui pimedus hääbub.“
Niisiis jäin ma temaga, istudes tamme kõveral harjal; tema püsis hõljunult seenel, mis rippus pea alaspidi sügavikku.
Järkhaaval me silmitsesime lõpmatut Süvikut, lõõmav kui põleva linna toss; meie all tohutus kauguses asus päike, must, kuid hiilgav; selle ümber raevukad rööpad, millel tiirlesid hiiglaslikud ämblikud, roomamas järgi oma saagile, mida lendas, või pigem ujus, lõpmatus sügavuses kõlvatusest pärinenud loomade kõige koletumal kujul; & taevas oli neid täis & näis neist koosnevat: need on Kuradid ja kutsutakse õhu vägedeks. Ma nüüd küsisin nüüd oma kaaslaselt, milline on mu igavene saatus? ta vastas: „mustade ja valgete ämblikute vahel.“
Kuid nüüd, mustade ja valgete ämblikute vahelt, lõhkes pilv ja tuli ning voogas läbi sügaviku, tumendades kõik enese all nii, et süvik all moondus mustaks nagu meri & voogas kohutavas müras; meie all lasus eimiski nüüd nähtuna ainult musta rajuna, kuni vaadates itta pilvede ja lainete vahele, me nägime verejuga segatud tules ja meist väheste kivivisete kaugusel, ilmus ja kadus uuesti koletu roomaja soomuseline kurd; viimaks idas, umbes kolme kraadi kaugusel, ilmus lainete kohale raevukas hari; aeglaselt see kasvas nagu kuldsete kaljude seljak, kuni avastasime kaks erepunasest leegist kera, mille juurest meri pages suitsupilvedena; ning nüüd nägime, et tegemist oli Leviaatani peaga; tema otsaesine oli kaetud roheliste ja lillade viirgudega nagu need mis tiigri laubal: peagi nägime ta suud & punaseid lõpuseid rippumas vahetult märatseva vahu kohal, verepiiskadega värvimas musta sügavikku, ta tormas meie suunas kogu vaimse olemise raevukusega.
Minu sõber Ingel ronis oma kohalt üles veskisse: ma jäin üksi; ja seda kujutlust enam ei olnud, vaid leidsin end hoopis istumas kuuvalgel mingi jõe meeldival seljakul, kuuldes harfimängijat, kes laulis harfile motiivil: „Kes kunagi ei muuda oma arvamust, on nagu seisev vesi & sigitab vaimult lömitajaid.“
Kuid ma tõusin ning otsin veski järele & seal leidin oma Ingli, kes, üllatunult, küsis, kuidas ma pääsesin?
Ma vastasin: „Kõik, mida nägime, tulenes sinu metafüüsikast; sest kui sa ära jooksid, leidsin end kuuvalgel kaldal kuulmas harfi. Kuid oleme nüüd näinud minu igavest saatust, ehk näitan sulle sinu oma?“ ta naeris minu ettepaneku peale; kuid oma jõuga haarasin ta järsku oma käte vahele & lendasime läbi öö lääne poole kuni olime kerkinud kõrgemale maa varjust; siis heitsin ennast temaga otse päikese kehasse; seal riietasin end valgesse & võttes oma kätte Swedenborgi köited, vajusin sellelt õndsalt alalt ja möödusin kõigist planeetidest kuni jõudsime Saturnini: siin peatusin ma puhkama & siis hüppasin tühjusesse Saturni ja liikumatute tähtede vahel.
„Siin,“ ütlesin mina, „on sinu saatus, selles kosmoses – kui kosmoseks seda nimetada võib. Peagi me nägime talli ja kirikut & ma viisin ta altarilie ja avasin Piibli, ja näe! see oli sügav auk, mille sisse ma laskusin, ajades Inglit enese ees; peagi me nägime seitset maja tellistest; ühte me sisenesime; seal asusid arvukad ahvid, paavianid & teised sellest tõust, aheldatud keskelt, irvitades ning kahmates üksteise suunas, kuid hoitud tagasi oma ahelate lühidusest: siiski, ma nägin et mõnikord kasvasid nad arvukaiks ja siis püüdsid tugevad nõrgad ning irvitaval muljel esmalt heitsid ühte & siis õgisid, kitkudes kõigepealt ühe jäseme ja siis teise, kuni kehast jäi vaid abitu ront; selle, pärast irvitamist & suudlemist näilise hellusega, õgisid nad samuti; ning siin & seal nägin mõnda naudinguga nokkimas ära liha oma enese sabalt; kuna hais häiris kohutavalt meid mõlemat, sisenesime veskisse & mu käsi sattus vastu surnu luukere, kes veskis osutus Aristotelese Analüütikuks.
Siis ütles Ingel: „sinu viirastus on end minule sundinud & sa peaksid häbenema.“
Ma vastasin: „me kehtestame ennast üksteisele & see on vaid kaotatud aeg kõnelda sinuga, kelle tööd kuuluvad ainult Analüütikuile.“
Vastandus on tõeline Sõprus
Olen alati arvanud, et Inglitel on edevust kõneleda iseendist kui ainsaist targust; seda teevad nad järjepidevast mõistuspärastamisest idanenud enesekindlas jultumuses.
Nõnda uhkustab Swedenborg, et mis ta kirjutab, on uus: kuigi see on kõigest varem kirjastatud raamatute Sisu või Loend.
Mees vedas ahvi ringi näitamiseks & kuna ta oli veidi targem kui ahv, muutus edevaks ja veenis ennast kordades targemaks kui seitse teist meest. Nõnda on see Swedenborgiga: ta tõestab kirikute narrust & paljastab silmakirjalikkusi, kuni asub uskuma, et kõik on usklikud & tema üksi maailmas on murdnud vabaks.
Nüüd kuula lihtsat fakti: Swedenborg ei ole kirjutanud ühtegi uut tõde. Nüüd kuula veel üht: ta on kirjutanud kõik vanad valed.
Ja nüüd kuula põhjust. Ta kõneles Inglitega, kes on kõik usklikud, ega kõnelenud üldse Kuraditega kes kõik vihkavad usku, kuna oma ennasttäis arusaamadega oli ta selleks võimetu.
Seega on Swedenborgi kirjutised kokkuvõte kõigist pealiskaudsetest arvamustest ja analüüs nendest, mis ülevamad – kuid enamat mitte.
Nüüd võta veel üks lihtne fakt. Iga mehhaaniliste annetega inimene võiks Paracelsuse või Jacob Behmeni kirjutistest toota kümme tuhat köidet samaväärset Swedenborigi omadele ja Dantest või Shakespearist, lõputu hulga.
Kuid olles teinud seda, ärgu öelgu ta, et teab paremini kui ta õpetaja, kuna ta hoiab kõigest küünalt päikse kumas.
Mälestusväärne kujutelm
Kord nägin Kuradit tule leekides, kes tõusis pilvel istuva Ingli palge ette ja tõi kuuldavale need sõnad: „Kummardada Jumalat on: Austada tema kingitusi teistes, iga inimest oma võimekuse kohaselt ja armastada suurimaid inimesi enim: need, kes kadestavad või laimavad suuri mehi, vihkavad Jumalat; kuna pole olemas teist Jumalat.
Seda kuulnud, läks Ingel äärepealt siniseks; kuid enese talitsemise järel, muutus ta kollaseks & viimaks valgeks, roosaks & naeratavaks ning vastas siis: „Sina Ebajumalkummardaja! kas Jumal pole mitte Üks? & kas ta pole mitte nähtav Jeesus Kristuses? ja kas pole Jeesus Kristus andnud oma heakskiidu kümne käsu seadusele? ja kas pole mitte kõik teised inimesed narrid, patused & tühised?“
Kurat vastas: „Tambi narri kasvõi nisuuhmris, kuid ikka ei saa välja pekstud temast rumalus; kui Jeesus Kristus on suurim meestest, peaksid armastama teda suurimal määral; nüüd kuula kuidas on ta andnud heakskiidu kümne käsu seadusele: kas ta mitte ei pilganud pühal päeval ja nõnda pilganud pühapäeva Jumalat? tapnud need, kes tapeti tema tõttu? pööranud kõrvale seadusest truudust murdnud naise kasuks? andnud valetunnistuse kui loobus kaitsest Pilatuse ees? himustanud kui oma järgijate eest palvetades kutsunud esile neid hülgama meelega neid, kes keeldusid neid majutama? Ma ütlen sulle, ükski voorus ei saa olla ilma nende kümne käsu murdmiseta. Jeesus oli ainult voorusest ja tegutses impulsist, mitte reeglitest.“
Kui ta oli nõnda kõnelenud, ma silmitsesin inglit, kes sirutas välja oma käed, emmates tuleleeke & hävis ja tõusis kui Eliah.
Märkus: See ingel, kellest nüüd on saanud Kurat, on mu sõber eriti; me tihti loeme koos Piiblit selle põrgulikus või kuratlikus tähenduses, mille pärib ka maailm kui ta hästi käitub,
Ma olen samuti lugenud Põrgu Piiblit, mille maailm pärib, sõltumata kas ta seda tahab või mitte.
Sama seadus Lõvile ja Härjale on Ebaõiglus.
Vabaduse Laul
- Igavene Naine oigas! seda võis kuulda kõikjal üle Maa.
- Albioni rannik on haige, vaikne; Ameerika aasad rauged.
- Ettekuulutuste varjud värisevad piki jõgesid ja järve ja pomisevad üle ookeani: Prantsusmaa, kisu maha oma vanglad!
- Kuldne Hispaania, lõhu vana Rooma piirded!
- Heida oma võtmed, oh Rooma, langema alla sügavikku, langema suisa alla igavikku.
- Ja nuta.
- Oma värisevasse kätte, ta võttis äsja sündinud õu, uilgav.
- Nendel lõpmatuil valgusmägedel, nüüd hoitud eemale Atlandi mere poolt, äsja sündinud tuli seisis tähtse kuninga palgel!
- Roidunud hallikulmse lume ja kõuelistel palgetel, kadedad tiivad vehkisid üle sügaviku.
- Odakäsi põles tipus, lahti pannaldatud oli kilp; edasi läksid kadeduse käed koos leegitsevate juustega ja heitsid selle äsjasündinud ime läbi tähelise öö.
- Tuli, tuli langeb!
- Vaata üles! vaata üles! Oh Londoni kodanik, avarda oma ilme! Oh juut, jäta kulla lugemine! naase oma veini ja õli juurde. Oh aafriklane! must aafriklane! (mine, tiivuline mõte, avarda ta otsaesist.)
- Tulised jäsemed, leegitsev juus, paisatud kui vajuv päike lääne merre.
- Äratatud oma igavesest unest, auväärt vägi pages möirates minema.
- Alla tormas, tema tiivad abitult laperdamas, kade kuningas; tema hallikulmne nõu, kõuelised sõdurid, lokkis veteranid kiivrite ja kilpide ja vankrite, hobuste, elevantide, lippude, losside, lingude ja kivide vahel.
- Langev, tormav, laostav! maetud varemetesse Urthona koobastel;
- Terve öö varemete varjus; siis, nende trotslikud leegid hajunud, kerkisid ümber sünge kuninga.
- Kõue ja tulega, juhtides oma säravaid võõrustajaid läbi ahera metsikuse, ta kuulutab välja oma kümme käsku, heites oma kiirgava pilgu üle sügaviku sünges jahmatuses,
- Kus tule poeg tema ida pilves, kui hommik uhkeldab oma kuldse rinnaga,
- Põlates needustest joonistatud pilvi, lööb kivist seadused põrmu, vallandades igavesed hobused öistest koobastest, ta karjub:
IMPEERIUM EI OLE ENAM! JA LÕVI & HUNT NÜÜD LAKKAVAD
KOOR
Ärgu Kaarna Preestrid enam koitku, surmavas mustas, ega kähedal toonil needku rõõmu lapsi. Ega tema tunnustatud vennased – keda, türann, ta nimetab vabaks – asetagu kammitsaid või ehitagu katust. Ega kahvatu usklik liiderdus nimetagu seda süütuseks, et soovida, kuid mitte teha.
Sest kõik, mis elab, on Püha.
