Thursday, June 30, 2011

Tõlge: William Blake - Taeva ja Põrgu Abielu

Antud tõlge on 2010 aasta varakevadest ja W. Blake ise (koos sama tekstiga) mulle tuttav ammu varem Ulveri Themes from William Blake's The Marriage of Heaven and Hell kaudu, mis omab tähtsust kasvõi selles, et kirjutatud tekstist varem oli Taeva ja põrgu abielu kinnistunud auditiivselt selle spetsiifiliste albumi intonatsioonide järgi. Sellest ja muudest mõjutustest tingitult on tegemist pigem võitleva ja teravkeelse tõlkega. Hilisemates ülevaatamistes olen seda proovinud korrigeerida ja püüelda originaalilähedasema suunas, kuigi fundamentaalseid muutusi sellest tekkinud ei ole. Abielu on juba korra tõlgitud Ants Viirese poolt (Looming 1993, nr. 9) ja mul ei ole põhjust kahelda selle tõlke täpsuses. Käesoleval tõlkel samasugust garantiid ei ole, kuigi ma olen proovinud rohkem aimata Blake'i kui oma ajastu radikaalina.

William Blake - Taeva ja Põrgu Abielu 

Argument

Rintrah möirgab & raputab oma leeke koormatud õhus;
Näljased pilved lasuvad sügavikul

Kord vaga ja ohtlikul rajal,
Aus mees hoidis oma suuna
Surmakurust läbi.
Roosid juurutakse kus astlad on ees.
Ja viljatul nõmmel
On mesilaste laul.

Siis juurutati ohtlik rada,
Ja jõgi ja läte
Igal kaljul ja kalmul
Ja luitunud kontidelt
Sündis punane savi

Kuni hõlpsad rajad nurjatu jättis
Et minna ohtlikuil rajal ja ajada
Aus mees viljatule maale

Nüüd luurav madu kõnnib
Leebes vagaduses
Ja aus mees raevus on kõnnul
Kus hulguvad lõvid

Rintrah möirgab & raputab oma leeke koormatud õhus;
Näljased pilved lasuvad sügavikul


Et alanud on uus taevas ning on nüüd 33 aastat selle tulekust, taasärkab Igavene Põrgu. Ja näe! Swedenborg istub, Ingel kalmu najal: tema kirjutised on mähitud surilina. Nüüd võim on Eedomi ja Aadami pöördumisest Paradiisi; vaata Jesaja Ptk. XXXV ja XXXV

Vastandusteta edasminekut ei ole. Tõmme ja Tõuge, Mõistus ja Energia, Armastus ja Viha on  Inimese olemiseks vajalikud.

Nendest vastandustest tärkab, mis usklikud nimetavad Heaks ja Kurjaks. Hea on Mõistusele alluv passiivne. Kuri on Energiast algnev aktiivne.

Hea on Taevas. Kuri on Põrgu.


Kuradi Hääl

Kõik Piiblid või pühad seadused on olnud põhjuseks järgnevaile Eksimustele
1.      Et Inimesel on kaks reaalset olemust, nimelt: Keha & Hing.
2.      Et Energia, nimega Kurjus, ainult pärineb Kehast & et Mõistuspära, nimega Headus, ainult pärineb Hingest.
3.      Et Jumal karistab Inimest Igavikus oma Energiate järgimise eest.

Aga järgnevad Vastandused oma piirides vastavad tõele.
1.      Inimesel puudub Keha eraldi oma Hingest; kuna Keha all mõistetu on üks osa Hingest, tunnetatav viie Meele poolt – Hinge võtmekanalid preagusel ajastul.
2.      Energia on ainus elu ja põhineb Kehast ja Mõistuspära on Energiat kammitsev või ümbritsev piire.
3.      Energia on Igavene Rõõm.

Need, kes ohjeldavad iha, teevad nõnda, kuna neil on see piisavalt nõrk ohjelduseks; ja ohjeldaja ehk mõistus haarab iha koha ja valitseb tõrksaid.

Ja olles ohjeldatud, muutub see aegamisi võimetuks, kuni see on iha pelk vari.

Selle ajalugu on kirjutatud ’Kaotatud Paradiisis’ & Valitseja ehk Mõistus kannab nime Messias.

Ja algupärane Peaingel, ehk taevaste vägede käsu omanik, kannab nime Kurat ehk Saatan ja tema lapsed nimesid Patt & Surm.

Kuid Iiobi Raamatus, Miltoni Messias kannab nime Saatan.

Sest selle ajaloo on omaks võtnud mõlemad pooled. 

Näis tõepoolest Mõistusele, et justkui Iha heideti välja; kuid Kuradi väide on, et Messias langes & ja rajas paradiisi Sügavikust varastatust.

Seda näidatakse Evangeeliumis, kus ta palvetab Isale saatmaks talle Püha Vaimu ehk Iha, et Mõistusel võiks olla Ideid millele rajada, olles Piibli Jehoovana ei keegi teine kui see, kes elutseb lõõmavas tules.

Tea, et pärast surma, Kristus, temast sai Jehoova.

Kuid Miltonis, Isa on Saatus, Poeg viie meele Jagatis, & Püha Vaim, Tühjus!

Märkus: Põhjus, miks Milton kirjutas ahelates kui kirjutas Inglitest ja Jumalast ja vabaduses kui Kuradist ja Põrgust, on, sest ta oli tõeline Poeet ja kuuluvuselt Kuradi poolel ise seda teadmata.

Mälestusväärne kujutelm

Kui ma kõndisin ühes põrgu tuledega, rõõmustatud Vaimu naudinguist, millele Inglid vaatavad kannatuse ja hullusena, kogusin mõned nende Vanasõnadest; uskudes, et riigis kasutatavad ütlused täheldavad tema loomust, seega ilmestaks ehk Vanasõnad Põrgust Põrgulikku tarkust paremini kui ükski hoonete või rõivastuse kirjeldus.

Kui ma tulin koju; viie meele Sügavikul, kus silepindne kuristik põrnitseb üle oleva maailma, nägin võimsat Kuradit kaetud mustis pilvis, hõljumas kalju külgedel: söövitavast tulest kirjutas ta järgneva lause, mis asub nüüd tajutult inimmõistuses ja loetud igalühel ilmas.

Kuis teategi te, et iga ka Lind mis õhust läbi lõikab,
On naudingumaailm meeletu, suletud te meeltelt viielt?

Põrgu Vanasõnad

Külviajal õpi, lõikel õpeta, talvel naudi.

Aja oma käru ja ader üle surnute luude.

Liigsuse rada viib tarkuse lossi.

Ettenägelikkus on rikas, kole, vana neitsi keda himurdab Võimetus.

Kes ihkab, aga ei tegutse, sigitab katku.

Poolitud uss andestab adrale.

Kasta jõkke, kes armastab vett.

Loll ei näe sama puud, mida näeb tark.

Kelle näos ei sära valgus, ei saa kunagi täheks.

Igavik on armunud aja sigitistesse.

Tegusal mesilasel pole aega mureks.

Narruse tunnid mõõdetakse kellaga, kuid tarkust ei saa mõõta ükski kell.

Kõik tervislik toit püütakse võrgu või lõksuta.

Nappusaastal too välja kaalud, mõõdud ja arvud.

Ükski lind ei söösta liiga kõrgele kui ta sööstab oma enese tiivul.

Surnud keha ei neima vigastusi.

Kõige ülevam tegu on seada teine enese ette.

Kui narr oleks püsiv oma rumaluses saaks ta targaks.

Rumalus on nurjatuse ürp.

Häbi on uhkuse ürp.

Vanglad rajatakse Seaduse kividest, Lõbumajad Religiooni tellistest.

Paabulinnu edevus on Jumala hiilgus.

Kitse iharus on Jumala and.

Lõvi raevusus on Jumala tarkus.

Naise paljasus on Jumala tegu.

Mure liiasus naerab. Rõõmu liiasus nutab.

Lõvide möire, huntide ulg, tormise mere märatsus ja purustav mõõk on osad igavikust liiga võimas inimese silmale.

Rebane neab lõksu, mitte ennast.

Rõõmud viljastavad. Kurbused toovad ilmale.

Las mees kandku lõvi nahka, naine lamba villakut.

Linnule pesa, ämblikule võrk, inimesele sõprus.

Nii isekas naerev narr kui tõre põrnitsev narr arvatakse mõlemad olevat targad, et neist võiks saada sau.

Mis on nüüd tõestatud, oli kord vaid arvatud.

Rott, hiir, rebane ja küülik vaatavad juuri. Lõvi, tiiger, hobune ja elevant vaatavad vilju.

Paak mahutab: purskkaev ajab üle.

Üks mõte täidab mõõtmatuse.

Ole alati valmis rääkima ausalt ja nurjatu inimene väldib sind.

Iga asi võimalik uskumiseks on tõe kujutis.

Kotkas ei kaotanud eales nõnda palju kui siis kui ta alistus õppimaks vareselt.

Rebase eest hoolitseb ta ise, aga Jumal hoolitseb lõvi eest.

Mõtle hommikul, tegutse lõunal, einesta õhtul, maga öösel.

Kes on pidanud kannatama sinu kehtestusest temale, tunneb sind.

Nagu ader jälgib sõnu, nõnda Jumal tasub palvetele.

Raevu tiigrid on arukamad kui juhenduse hobused.

Oleta mürki seisvast veest.

Sa ei tea eales, mis on piisav, kuniks sa ei tea, mis on enam kui piisav.

Kuula narre laitust! see on kuninglik õigus!

Silmad tulest, sõõrmed õhust, suu veest, leib mullast.

Kesine julguses on vägev kavaluses.

Õunapuu ei küsi eales pöögilt, kuidas kanda vilja, ega lõvi hobuselt, kuidas tabada saaki.

Tänulik saaja kannab küllaldast saaki.

Kui teised polnuks narrid, peaksime olema ise.

Magusa rõõmu hinge ei saa kunagi rüvetada.

Kui kaed Kotkast, kaed osakest Vaimust; kergita oma pead!

Just nagu röövik valib munemiseks kauneimad lehed, valib ka preester needmiseks kauneimad rõõmud.

Luua pisike lill on mitme ajastu pingutus.

Nea ahistusi. Õnnista lõdvestusi.

Palvetest ei adratata! Ülistustest ei lõigata!

Pea Ülevus, süda Liigutavus, genitaalid Ilu, käed ja jalad Proportsioon.

Nagu õhk linnule või meri kalale, nõnda on põlgus põlastusväärsetele.

Vares sooviks, et kõik oleks must; öökull, et kõik oleks valge.

Küllus on Ilu.

Kui lõvi nõustaks rebane oleks ta kaval.

Täiustustamine rajab sirgeid teid; kuid kõverad täiustamata teed, on teed Vaimust.

Ennem mõrvata imik hällis kui hellitada teostamata ihasid.

Kus inimene puudub, on loodus viljatu.

Tõde ei saa kunagi rääkida nii, et seda mõistetaks, kuid ei usuta.

Piisavalt! või Liiga palju

Iidsed Luuletajad hingestasid kõik tajutavad kehad Jumalate või Vaimudega, andes neile nimed ja kaunistades neid metsade, jõgede, mägede, järvede, linnade, rahvaste ja misiganes omadustega mida nende laienenud ja arvukad meeled tajuda suutsid.

Ja eriti uurisid nad iga linna ja riigi vaimu, asetades nad nende vaimse jumaluse alla.

Kuniks rajati süsteem, millest mõned lõikasid kasu & orjastasid harimatud katsetega teostada või eraldada need vaimsed jumalused nende kehadest; nõnda sündis Preesterkond.

Valides jumalduseks vahendid luulelistest lugudest.

Ning ajapikku kuulutasid, et taoliseid asju olid käskinud Jumalad.

Nõnda unustatigi, et Kõik jumalused pesitsevad inimrinnas.

Mälestusväärne kujutelm

Prohvetid Jesaja ja Hesekiel einestasid minuga ja ma küsisin neilt, kuidas julgesid nad nõnda veendunult kinnitada, et Jumal kõneles nendega; ja ega nad sellel ajal arvanud, et neid mõistetaks vääriti & olla seeläbi pettuse põhjustajaks.

Jesaja vastas: „Ma ei näinud Jumalat, ega kuulnud ühtki mingis piiratud orgaanilises tajus; kuid mu meeled avastasid piiramatu igas asjas ja olles siis veendud & jäädes kindlaks, et siira pahameele hääl on Jumala hääl, ei hoolinud ma tagajärgedest vaid kirjutasin.

Siis ma küsisin: „Kas kindel veendumus, et asi on, ta selleks ka teeb?“

Ta vastas: „Kõik luuletajad usuvad, et teeb & kujutlusvõime ajastuil kadus sellest kindlast veendumusest  mägesigi; kuid paljud ei ole võimelised kindlaks veendumuseks üheski asjas.“

Siis Hesekiel ütles: „Idamaade filosoofia õpetas meile esimese põhimõtte inimtajust: et mõned rahvad evisid üht põlvnemise ideed & mõned teist: meile, pärinedes Iisrealist, õpetati, et Luuleline Vaim (nagu sa seda nüüd kutsud) oli esimene põhimõtetest ja kõik teised pelgalt tuletuslikud, mis oli meie põlguse ajendiks teiste maade Preestrite ja Filosoofide suhtes ning ennustades, et kõik Jumalad tõestatakse viimaks pärinevat meie omast & osutuvat ühtivaks Luulelise Vaimuga; just see oli, mida meie suur poeet, Kuningas Taavet, igatses nii kirglikult & kuulutab nii liigutavalt, öeldes, et seeläbi vallutab ta vaenlased ja valitseb kuningriike; ja nii väga me armastasime oma Jumalat, et tema nimel needsime kõikide ümbritsevate rahvaste jumalused ja kinnitasime, et nad olid mässanud: nendest arvamustest jõudsid harimatud arusaamale, et kõik rahvad peaksid alistuma viimaks juutidele.“

„See,“ ta ütles, „nagu kõik kindlad veendumused, on jõudnud möödanikku; sest kõik rahvused usuvad juutide seadustikku ja kummardavad juutide jumalat & mis suuremat alistumist leiduda võikski?“

Ma kuulsin seda mõningase imetlusega & pean tunnistama oma enese veendumist. Pärast einet palusin Jesajalt õnnistada maailma oma kadunud töödega; ta ütles, midagi võrdväärset pole kaotatud. Hesekiel väitis sama enese kohta.

Samuti küsisin Jesajalt, mis ajendast teda kõndima paljalt ja paljajalu kolm aastat? ta vastas: „sama mis ajendas meie sõpra Diongenest Kreekast.“

Siis küsisin Hesekielt, miks sõi ta sõnnikut & lamas nõnda kaua oma paremal & vasakul küljel? ta vastas: „ihast kergitada teisi tajumaks piiramatut: seda harrastavad Põhja-Ameerika hõimud & on selline siis siiras, kes keeldub oma vaimust või südametunnistusest ainuüksi hetkelise muretuse või heameele nimel?“


Iidne pärimus, et maailm hävitatatakse kuue tuhande aasta lõppedes tules, vastab tõele nagu olen seda kuulnud Põrgust.

Sest keerubil oma leegitseva mõõgaga kästakse sel hetkel lahkuda oma postilt elupuu valvel; ja kui ta lahkub, kõik loodu hävib ja näib piiramatu ja pühana, kuigi praegu näib see piiratud ja rikutuna.

See jääb aga möödanikku meelelise naudingu täiustuse kaudu.

Aga esmase tähelepaneku, et inimesel on keha eraldi oma hingest, saab kustutatud; seda teen mina, trükkides kuratlikul viisil söövituste abil, mis Põrgus on tervendavad ja ravivad, sulatades ära pealmised pinnad ja paljastades selle lõpmatuse, mis oli peidetud.

Kui puhastataks taju-uksed ilmineks inimesele kõik nii nagu see on, lõpmatuna.

Sest inimene on end sulgenud, jäetud nägema kõiki asju ainult läbi oma koopa kitsa prao.

Mälestusväärne Kujutelm

Ma olin ühes trükikojas Põrgus ja nägin vahendeid, millega teadmine kantakse põlvest põlve.

Esimeses kambris oli Draakon-Mees, pühkimas ära rämpsu koopa suust; seespool, suur hulk Draakoneid õõnestasid koobast.

Teises kambris oli Rästik, kägardunud ümber kivi ja koopa ja teised kaunistamas seda kulla, hõbeda ning vääriskividega.

Kolmandas kambris oli Kotkas, õhu tiivus ja sules: tema põhjustas koopa sisemuse olema lõpmatuna; ümberringi oli arvukalt Kotkaid nagu inimesed, kes rajasid tohututes kaljudes paleesid.

Neljandas kambris olid leegitseva tule Lõvid, märatsedes ja sulatades metalle elavaiks vedelikeks.

Viiendas kambris olid Nimetud kujud, kes kallasid metalle avarusse.

Seal võtsid neid vastu Inimesed, kes hõivasid kuuendat kambrit, ja omandasid raamatute kuju & seati raamatukogudeks.

Hiiglased, kes rajasid selle maailma oma meelellisse olemasollu ja näivad nüüd selles elavat ahelais, on tegelikkuses selle elu põhjuseks ja kogu tegevuse allikaks; kuid ahelad on nõrkade kavalus ja taltsutavad vaime kellel oleks jaksu energiale vastu hakata; nagu vanasõnaski, on kesised julguses vägevad kavaluses.

Nõnda üks osa olemisest on Tootev, teine Õgiv: Õgijale näib justkui, et tootja on oma ahelais; kuid nii see ei ole ja ta võtab ainult osa eksistentsist, kujutades seda tervikuna.

Kuid Tootev lakkaks olema Tootev kui Õgiv, nagu meri, ei saaks omale ta naudingute ülejäägi.

Mõned ütlevad: „Kas Jumal üksi pole Tootev?“ Ma vastan: „Jumal ainult tegutseb ja on olemasolevais olendis või inimestes.“

Need kaks inimese tüüpi eksisteerivad alati ilmas & peaksid olema vaenlased: kesiganes üritab neid lepitada, üritab hävitada eksistentsi.

Religioon on püüdlus neid kahte lepitada.

Märkus: Jeesus Kristus ei soovinud neid liita, vaid lahutada nagu seda lammaste ja kitsede tähendamissõnas & ütleb: „Ma ei tulnud tooma Rahu, vaid Mõõka.“

Messiast ehk Saatanat ehk Ahvatlejat arvati varem kuuluvat üheks Uputuseelsete seast, kes on meie Energiad.

Mälestusväärne kujutelm

Ingel tuli minu juurde ja ütles: „Oh haletsusväärne rumal noor mees! Oh õudus! Oh kohutav seisund! pea meeles seda kuuma leegitsevat kongi, mida valmistad enesele koguks igaveks, kuhu taolise elukäiguga oled suundumas.“

Ma ütlesin: „Ehk oled nõus näitama mulle minu igavest saatust & mõtiskleme koos selle üle ja vaatame, kas ihaldusväärsem saatustest on sinu või minu oma“

Niisiis viis ta mind läbi talli & läbi kiriku & alla kiriku keldrisse, mille lõpus asus veski: läksime läbi veski & jõudsime koopani: sügavamale looklevas koopas kobasime, kuni meile ilmus piiritu tühjus nagu allilma taevas & me klammerdusime puude juurtele ja rippusime selle otsatuse kohal; kuid ma ütlesin: „kui sind rõõmustaks, pühendagem ennast sellele tühjusele ja vaatame, ega ettenägelikkust leidu ka siin: kui sina ei tee, mina teen:“ kuid ta vastas: „ära eelda, Oh noor mees, kuid kuniks püsime siin, kae oma saatust, mis ilmub peagi kui pimedus hääbub.“

Niisiis jäin ma temaga, istudes tamme kõveral harjal; tema püsis hõljunult seenel, mis rippus pea alaspidi sügavikku.

Järkhaaval me silmitsesime lõpmatut Süvikut, lõõmav kui põleva linna toss; meie all tohutus kauguses asus päike, must, kuid hiilgav; selle ümber raevukad rööpad, millel tiirlesid hiiglaslikud ämblikud, roomamas järgi oma saagile, mida lendas, või pigem ujus, lõpmatus sügavuses kõlvatusest pärinenud loomade kõige koletumal kujul; & taevas oli neid täis &  näis neist koosnevat: need on Kuradid ja kutsutakse õhu vägedeks. Ma nüüd küsisin nüüd oma kaaslaselt, milline on mu igavene saatus? ta vastas: „mustade ja valgete ämblikute vahel.“

Kuid nüüd, mustade ja valgete ämblikute vahelt, lõhkes pilv ja tuli ning voogas läbi sügaviku, tumendades kõik enese all nii, et süvik all moondus mustaks nagu meri & voogas kohutavas müras; meie all lasus eimiski nüüd nähtuna ainult musta rajuna, kuni vaadates itta pilvede ja lainete vahele, me nägime verejuga segatud tules ja meist väheste kivivisete kaugusel, ilmus ja kadus uuesti koletu roomaja soomuseline kurd; viimaks idas, umbes kolme kraadi kaugusel, ilmus lainete kohale raevukas hari; aeglaselt see kasvas nagu kuldsete kaljude seljak, kuni avastasime kaks erepunasest leegist kera, mille juurest meri pages suitsupilvedena; ning nüüd nägime, et tegemist oli Leviaatani peaga; tema otsaesine oli kaetud roheliste ja lillade viirgudega nagu need mis tiigri laubal: peagi nägime ta suud & punaseid lõpuseid rippumas vahetult märatseva vahu kohal, verepiiskadega värvimas musta sügavikku, ta tormas meie suunas kogu vaimse olemise raevukusega.

Minu sõber Ingel ronis oma kohalt üles veskisse: ma jäin üksi; ja seda kujutlust enam ei olnud, vaid leidsin end hoopis istumas kuuvalgel mingi jõe meeldival seljakul, kuuldes harfimängijat, kes laulis harfile motiivil: „Kes kunagi ei muuda oma arvamust, on nagu seisev vesi & sigitab vaimult lömitajaid.“

Kuid ma tõusin ning otsin veski järele & seal leidin oma Ingli, kes, üllatunult, küsis, kuidas ma pääsesin?

Ma vastasin: „Kõik, mida nägime, tulenes sinu metafüüsikast; sest kui sa ära jooksid, leidsin end kuuvalgel kaldal kuulmas harfi. Kuid oleme nüüd näinud minu igavest saatust, ehk näitan sulle sinu oma?“ ta naeris minu ettepaneku peale; kuid oma jõuga haarasin ta järsku oma käte vahele & lendasime läbi öö lääne poole kuni olime kerkinud kõrgemale maa varjust; siis heitsin ennast temaga otse päikese kehasse; seal riietasin end valgesse & võttes oma kätte Swedenborgi köited, vajusin sellelt õndsalt alalt ja möödusin kõigist planeetidest kuni jõudsime Saturnini: siin peatusin ma puhkama & siis hüppasin tühjusesse Saturni ja liikumatute tähtede vahel.
                                                   
„Siin,“ ütlesin mina, „on sinu saatus, selles kosmoses – kui kosmoseks seda nimetada võib. Peagi me nägime talli ja kirikut & ma viisin ta altarilie ja avasin Piibli, ja näe! see oli sügav auk, mille sisse ma laskusin, ajades Inglit enese ees; peagi me nägime seitset maja tellistest; ühte me sisenesime; seal asusid arvukad ahvid, paavianid & teised sellest tõust, aheldatud keskelt, irvitades ning kahmates üksteise suunas, kuid hoitud tagasi oma ahelate lühidusest: siiski, ma nägin et mõnikord kasvasid nad arvukaiks ja siis püüdsid tugevad nõrgad ning irvitaval muljel esmalt heitsid ühte & siis õgisid, kitkudes kõigepealt ühe jäseme ja siis teise, kuni kehast jäi vaid abitu ront; selle, pärast irvitamist & suudlemist näilise hellusega, õgisid nad samuti; ning siin & seal nägin mõnda naudinguga nokkimas ära liha oma enese sabalt; kuna hais häiris kohutavalt meid mõlemat, sisenesime veskisse & mu käsi sattus vastu surnu luukere, kes veskis osutus Aristotelese Analüütikuks.

Siis ütles Ingel: „sinu viirastus on end minule sundinud & sa peaksid häbenema.“

Ma  vastasin: „me kehtestame ennast üksteisele & see on vaid kaotatud aeg kõnelda sinuga, kelle tööd kuuluvad ainult Analüütikuile.“

Vastandus on tõeline Sõprus

Olen alati arvanud, et Inglitel on edevust kõneleda iseendist kui ainsaist targust; seda teevad nad järjepidevast mõistuspärastamisest idanenud enesekindlas jultumuses.

Nõnda uhkustab Swedenborg, et mis ta kirjutab, on uus: kuigi see on kõigest varem kirjastatud raamatute Sisu või Loend.

Mees vedas ahvi ringi näitamiseks & kuna ta oli veidi targem kui ahv, muutus edevaks ja veenis ennast kordades targemaks kui seitse teist meest. Nõnda on see Swedenborgiga: ta tõestab kirikute narrust & paljastab silmakirjalikkusi, kuni asub uskuma, et kõik on usklikud & tema üksi maailmas on murdnud vabaks.

Nüüd kuula lihtsat fakti: Swedenborg ei ole kirjutanud ühtegi uut tõde. Nüüd kuula veel üht: ta on kirjutanud kõik vanad valed.

Ja nüüd kuula põhjust. Ta kõneles Inglitega, kes on kõik usklikud, ega kõnelenud üldse Kuraditega kes kõik vihkavad usku, kuna oma ennasttäis arusaamadega oli ta selleks võimetu.

Seega on Swedenborgi kirjutised kokkuvõte kõigist pealiskaudsetest arvamustest ja analüüs nendest, mis ülevamad – kuid enamat mitte.

Nüüd võta veel üks lihtne fakt. Iga mehhaaniliste annetega inimene võiks Paracelsuse või Jacob Behmeni kirjutistest toota kümme tuhat köidet samaväärset Swedenborigi omadele ja Dantest või Shakespearist, lõputu hulga.

Kuid olles teinud seda, ärgu öelgu ta, et teab paremini kui ta õpetaja, kuna ta hoiab kõigest küünalt päikse kumas.

Mälestusväärne kujutelm

Kord nägin Kuradit tule leekides, kes tõusis pilvel istuva Ingli palge ette ja tõi kuuldavale need sõnad: „Kummardada Jumalat on: Austada tema kingitusi teistes, iga inimest oma võimekuse kohaselt ja armastada suurimaid inimesi enim: need, kes kadestavad või laimavad suuri mehi, vihkavad Jumalat; kuna pole olemas teist Jumalat.

Seda kuulnud, läks Ingel äärepealt siniseks; kuid enese talitsemise järel, muutus ta kollaseks & viimaks valgeks, roosaks & naeratavaks ning vastas siis: „Sina Ebajumalkummardaja! kas Jumal pole mitte Üks? & kas ta pole mitte nähtav Jeesus Kristuses? ja kas pole Jeesus Kristus andnud oma heakskiidu kümne käsu seadusele? ja kas pole mitte kõik teised inimesed narrid, patused & tühised?“

Kurat vastas: „Tambi narri kasvõi nisuuhmris, kuid ikka ei saa välja pekstud temast rumalus; kui Jeesus Kristus on suurim meestest, peaksid armastama teda suurimal määral; nüüd kuula kuidas on ta andnud heakskiidu kümne käsu seadusele: kas ta mitte ei pilganud pühal päeval ja nõnda pilganud pühapäeva Jumalat? tapnud need, kes tapeti tema tõttu? pööranud kõrvale seadusest truudust murdnud naise kasuks? andnud valetunnistuse kui loobus kaitsest Pilatuse ees? himustanud kui oma järgijate eest palvetades kutsunud esile neid hülgama meelega neid, kes keeldusid neid majutama? Ma ütlen sulle, ükski voorus ei saa olla ilma nende kümne käsu murdmiseta. Jeesus oli ainult voorusest ja tegutses impulsist, mitte reeglitest.“

Kui ta oli nõnda kõnelenud, ma silmitsesin inglit, kes sirutas välja oma käed, emmates tuleleeke & hävis ja tõusis kui Eliah.

Märkus: See ingel, kellest nüüd on saanud Kurat, on mu sõber eriti; me tihti loeme koos Piiblit selle põrgulikus või kuratlikus tähenduses, mille pärib ka maailm kui ta hästi käitub,

Ma olen samuti lugenud Põrgu Piiblit, mille maailm pärib, sõltumata kas ta seda tahab või mitte.

Sama seadus Lõvile ja Härjale on Ebaõiglus.

Vabaduse Laul

  1. Igavene Naine oigas! seda võis kuulda kõikjal üle Maa.
  1. Albioni rannik on haige, vaikne; Ameerika aasad rauged.
  1. Ettekuulutuste varjud värisevad piki jõgesid ja järve ja pomisevad üle ookeani: Prantsusmaa, kisu maha oma vanglad!
  1. Kuldne Hispaania, lõhu vana Rooma piirded!
  2. Heida oma võtmed, oh Rooma, langema alla sügavikku, langema suisa alla igavikku.
  3. Ja nuta.
  4. Oma värisevasse kätte, ta võttis äsja sündinud õu, uilgav.
  5. Nendel lõpmatuil valgusmägedel, nüüd hoitud eemale Atlandi mere poolt, äsja sündinud tuli seisis tähtse kuninga palgel!
  6. Roidunud hallikulmse lume ja kõuelistel palgetel, kadedad tiivad vehkisid üle sügaviku.
  7. Odakäsi põles tipus, lahti pannaldatud oli kilp; edasi läksid kadeduse käed koos leegitsevate juustega ja heitsid selle äsjasündinud ime läbi tähelise öö.
  8. Tuli, tuli langeb!
  9. Vaata üles! vaata üles! Oh Londoni kodanik, avarda oma ilme! Oh juut, jäta kulla lugemine! naase oma veini ja õli juurde. Oh aafriklane! must aafriklane! (mine, tiivuline mõte, avarda ta otsaesist.)
  10. Tulised jäsemed, leegitsev juus, paisatud kui vajuv päike lääne merre.
  11. Äratatud oma igavesest unest, auväärt vägi pages möirates minema.
  12. Alla tormas, tema tiivad abitult laperdamas, kade kuningas; tema hallikulmne nõu, kõuelised sõdurid, lokkis veteranid kiivrite ja kilpide ja vankrite, hobuste, elevantide, lippude, losside, lingude ja kivide vahel.
  13. Langev, tormav, laostav! maetud varemetesse Urthona koobastel;
  14. Terve öö varemete varjus; siis, nende trotslikud leegid hajunud, kerkisid ümber sünge kuninga.
  15. Kõue ja tulega, juhtides oma säravaid võõrustajaid läbi ahera metsikuse, ta kuulutab välja oma kümme käsku, heites oma kiirgava pilgu üle sügaviku sünges jahmatuses,
  16. Kus tule poeg tema ida pilves, kui hommik uhkeldab oma kuldse rinnaga,
  17. Põlates needustest joonistatud pilvi, lööb kivist seadused põrmu, vallandades igavesed hobused öistest koobastest, ta karjub:

IMPEERIUM EI OLE ENAM! JA LÕVI & HUNT NÜÜD LAKKAVAD

KOOR

Ärgu Kaarna Preestrid enam koitku, surmavas mustas, ega kähedal toonil needku rõõmu lapsi. Ega tema tunnustatud vennased – keda, türann, ta nimetab vabaks – asetagu kammitsaid või ehitagu katust. Ega kahvatu usklik liiderdus nimetagu seda süütuseks, et soovida, kuid mitte teha.

Sest kõik, mis elab, on Püha.


Monday, June 27, 2011

Tõlge: Noor Tamblin

Kuidas jõudis minuni rahvamuusika kui selline. C93 sleevenote ütleb selle kohta:

Tamlin' is a traditional folk song from the British Isles, and Current 93 has adapted one of it's many settings for this recording. Our version was specifically influenced by the greatest version of the song, sung by Anne Briggs. For me, the song reveals that true love finally conquers all, even hell itself. 
...ja sellel põhjusel proovin ka oma tõlkes igal viisil Anne Briggsi versiooni järgi.

Laulust veel pikemalt, sh erinevate versioonide sõnad: http://www.informatik.uni-hamburg.de/~zierke/sandy.denny/songs/tamlin.html 

Noor Tamblin


Leedi Margaret, leedi Margaret, kord rebent kokku õmbles
Ja on mustaks riietatud kõik.
Ja pähe mõte talle tuli minna ekslema metsas
Ja korjata lilli, et lilletada mütsi, poisid,
Ja korjata lilli, et lilletada mütsi.

Niisiis tõstis üles seelikud ta, veidi üle põlve
Ja väledalt nii jooksis üle välja.
Ja kui kohale ta jõudis rõõmurohelisse metsa,
Noh, ta need oksaharud alla tõmbas, poisid,
Noh, ta need oksaharud alla tõmbas.

Korraga ta täheldab üht toredat noort meest,
Ta seisab ühel tüvel kõrval.
Ta ütleb, „Kuis julged tõmmata need oksaharud alla?
Luba küsimata minult, kallis,
Luba küsimata minult?“

Noh, ta ütleb, „See väike mets mu enda on
Mu isa selle mulle andis.
Võin alla tõmmata need oksaharud
Küsimata luba sinult, noor mees,
Oh küsimata luba sinult.“

Ja too võttis teda piimavalgest käest
Ja piki rohuroheliset käist.
Tõmbas tema põõsa jalamile alla,
Ja ta kordagi ei küsinud talt luba, poisid.
Oh ta kordagi ei küsinud talt luba.

Ja kui see läbi sai, neid ringi ennast keeras,
Et saada teada oma armastuselt nime.
Kuid ta midagi ei näind ja midagi ei kuuld.
Ja kogu mets see hämarusse kattus, hämarusse kattus.
Ja kogu mets see hämarusse kattus.

On neli kakskümmend neiut, kõik on maal
ja omavahel mängivad kõik malet.
Ainult üks – see leedi Margaret
Ta on roheline nagu miski klaas, poisid,
Oh roheline nagu miski klaas.

Ja neli ja kakskend neiut kõik maal,
Saavad punakaks kui miski roos,
Ainult üks – see leedi Margaret
Ta on kahvatu ja nõrk, mu poisid
Oh kahvatu ja nõrk, ta läheb.

Siis välja ütles väike teenijatüdruk
Ta tõstis oma käe ja naeris
Ta ütles, „arvan leedi armastand on kaua liialt
Ja nüüd lapsega käib ringi, kallid
Oh nüüd lapsega käib ringi.“

Siis välja ütles teine teenijatüdruk:
„Oh iganes ja häda,“ ütles ta,
„Aga arvan, tean üht lehte rõõmurohelisest metsast,
Mis kägistaks su lapse sinult, emand
See kägistab su lapse sinult.“

Siis leedi Margaret, leidis enesele kammi
Ja ruttas kammimaks ta juust
Ja oli ära rõõmurohelisse metsa,
Nii kiiresti kui saab, mu poisid
Oh nii kiiresti kui saab.

Ja veel polnud korjand roherõõmsas metsas
Leht kuid vaevalt üht
Kui noor Tamblin seisis tema kõrval.
Ta ütles, „Jäta see rahule, Margaret!
Oh Margaret, jäta see rahule.“

„Miks old korjand seda kurba väikest lehte
See leht, mis kasvab nõnda hallis
Et hävitada seda väikest kena noort,
Mis juhtus meie mängus, kallis?
Mis juhtus meie mängus.“

„Noh ütle mulle nüüd, noor Tambling,“ ta sõnab
„Kas sa maine mees ka oled?“
„Ei räägi valesid sul mina,“ noor Tamblin sõnab,
„Olin ristitud justnagu olid sina, kallis.
Olin ristitud justnagu olid sina.“

„Kuid kui sõitsin jahiteel kord kurval kurval ööl
Kukkumine hobuselt mul juhtus
Ja Kuninganna Haldjamaalt, ta kinni minu sai,
Taamal künkal elama mind pani
Oh taamal künkal elama mind pani.“

Kuid on täna Hingepäev, mu leedi
mind püüdnud Haldjas välja sõidab.
Ja kui oma armastust sa võidaks
Pead end veskisilla juurde peitma, kallis
End veskisilla juurde peitma pead.“

„Ja esmalt jookseb musta värvi hobu ja siis jookseb pruun,
Ja siis tormab mööda valge,
Sa hoia temast kinni, sa ära teda karda
Sest ta on sinu lapse isa, kallis
Oh, ta on sinu lapse isa.“

„Küll kõik su kätes muudavad
Nad mitmeks kiskjaks minu.
Kuid hoia nendest kinni, sa halba ära karda,
Sest see on sinu lapse isa, kallis
See on sinu lapse isa.“

Siis leedi Margaret, leidis enesele kammi
Ja ruttas kammimaks ta juust
Siis on ta ära vana veskisilla juurde
Nii kiiresti kui saab, mu poisid
Oh, nii kiiresti kui saab.

Ja umbes surnud tunnil keset ööd,
Kuulis valjaid helisemas tema
Ja, oh poisid, see külmutatuks südant
Igast maisest asjast rohkem tegi
Igast maisest asjast rohkem.

Ja esmalt jookseb musta värvi hobu ja siis jookseb pruun
Ja siis tormas mööda valge.
Noh, ta sellest kinni hoidis ega kartnud seda
Sest on see tema lapse isa
Oh on see tema lapse isa.

Kõuemüra kostus taevast üle
Tähti säras eredalt kui päev,
Haldjakuninganna tõstis ärevuses kisa:
„Noor Tamblin on ära, vaprad poisid!
Vapper Tamblin on ära!“

Ja kõige esimene asi, mis Tamblinist nad tegid,
Oli lõvi mis nii metsikuna jookseb.
Kuid tast hoidis kinni, ei ta kartnud mitte
Sest ta on tema lapse isa, poisid
Oh ta on tema lapse isa.

Ja kohe teine asi, mis Tamblinist nad tegid,
See oli võikamoodi uss.
Ta ütles, „Must hoia kinni, ära karda mitte!
Sest olen Jumala üks tegu, kallis,
Oh, olen Jumala üks tegu.

Ja muutsid jälle, Tamblini ta käte vahel ära
Põletavaks rauatükiks tegid.
Kuid sest hoidis kinni, ei kartnud seda mitte,
See ei teinud kahju talle, kahju talle
See ei teinud kahju talle.

Ja kõige viimsem asi, mis Tamblinist nad tegid,
Oli nagu lihtne paljas mees.
Ta oma mantli heitis talle üle
Ja hüüdis, „Kallis, võitnud olen! võitnud olen!“
Oh ta hüüdis, „Kallis, võitnud olen!“

Kuid Haldjakuninganna põõsast neile järgi kutsus
Ta on punane kui miski veri:
„Oleks pidand rebima sult silmad, Tamblin.
Ja sinna panema kaks silma puidust, puidust,
Ja sinna panema kaks silma puidust.“

Monday, June 20, 2011

Teine vaade Lauri Sommeri „Kolmele Yksiklapsele“

Norman Kuusik

Teine vaade Lauri Sommeri „Kolmele Yksiklapsele“

Eelmisel aastal ilmunud ja ka palju positiivset tunnustust saanud Lauri Sommeri “Kolm yksiklast” hõlmab - nagu pealkiri seda lubabki - kolme inimese lugu. Raamatu tagakaanelt, need on “Seto kyla ravitseja Darja” (And), “varalahkunud trubaduur Nick Drake” (Sisepiiril) ja “vaimuhiiglane Uku Masing” (Hilised lemmelehed). Seega on nii sotsiaalselt kui ka ajalis-geograafiliselt tegemist võrdlemisi erinevate inimestega, kuigi (valdavalt) 20. sajandi lapsed nad kõik. Seetõttu on ka nende kolme sattumine samasse raamatusse pigem erand kui paratamatus.

Mitmes asjas võiks
pälvida meie suurima tähelepanu esimene yksiklaps Darja - kui järgnevate lugude tegelased on siiski avalikkusele võrdlemisi tuntud inimesed (ja see määrab ka kohe, kuidas nendele lähenemine toimub), siis Setu külaravitseja on läbinisti incognito ning autori kirjapanek lugejale tundmatu maa avastamine. Teisalt asub Darja Sommerile teistest ilmselgelt lähemal ja kohe esimestelt lehtedelt (ainus kord raamatus, kui autor kõneleb iseendana otse) sätestab ta jutustuse perekonnaajaloolise tooni. Stiililiselt on oma näoga iga lugu, kuid And nende seas on ehk keerulisimgi, kus setu, eesti (ja vene) keele segunevad üheks ja Sommeri isiklikud ortograafiaeelistused lisavad oma jälje veel kõigele. Darja suhe üleloomulikkusega (alaline element läbi terve raamatu) on märksa vahetum kui teistel ning taolisest maailmatajust peegeldub ka mõningane lähenemine näiteks Ladina-Ameerika maagilise realismi suunas. Ilmneb ka raamatu teatav progresseeruv olemus ja Darja-lugu, mis hõlmab pikimat ajavahemikku läbi terve naise elu, on mahult ühtlasi ka lühim.

Tundmatusele vastupidist probleemi vaevab
aga Nick Drake'i lugu – juba niigi paljutuntud isikut eristab veelgi teistest võõram kultuurikontekst ja antud juhul on ka kuvand pigem stereotüüpne kui omanäoline. Nõnda näib Nick Drake Sommeri esitluses tegelikust märksa nurgelisem ja mustvalgem tüüp, kelle mured ja rõõmud on pigem üldistavad 40 aasta tagusest hipi-põlvkonna tundeküllasest folk-muusikust kui sellistest. Mõned tõlgendused on suisa vastuoluliselt julged: teha Drake'i ülikoolipäevadest “nagu vanemate poolt peale pandud tyytus“ (lk 64) tema hilisemat kahetsust peegeldamata või (taas?)etendada perekonnastseeni kus pärast tema edutut enesetapukatset, „isa lõi teda näkku ja sõimas nuttes“ (lk 101). Ma ei väida, et need stseenid on olemuslikult valed – autor on siinkohal asja süvenenud määratult rohkem kui mina – kuid seesama süvenemine, mis liidab kokku autori ja tema tegelaste hääled ning täidab nad intensiivse sisemonoloogiga ei ole ilmtingimata enam tegelaste oma hääl. Seepärast ka küsimus, et kustmaalt muutub Õnnepalu mainitud „hämmastav autori ümberkehastumisvõime“1 lihtsalt autoriks rääkimas oma tegelaste läbi?

R
ohkem teistest esineb ehk Sisepiiril kosmopoliitset intertekstuaalsust: läbi käivad prantsuse sümbolistid, surmaeelsed mõtisklused toimuvad (muidugi) Camus teemadel, ülikoolis vaimustavad Blake ja eelrafaeliidid. Kõik on õigusega omal kohal, kuid ilmselt kõige olulisemaks (ja põnevamaks) tsitaadimaterjaliks on Drake'i enda laulude pealkirjad ja sõnad. Raamatus on need eesti keelde tõlgitud, milles ei ole iseenesest ka midagi halba (kuigi kuidas täpselt Bryter Layter'ist saab Pilves selgimistega läheb mulle kaotsi), kuid dialoogide ning kolmandas isikus sisemonoloogide suuremas tulvas jäävad nad sellisel kujul isegi mõnevõrra tahaplaanile. Samas esineb ohtralt tsitaatsõnu ja üldisemaid anglitsismide (inglise keele osa on küll märksa väiksem kui setu keelel Darja-loos), mis kultuurikontekstist tingitult on ka arusaadav. Kuid prantslaste kutsumine 'konnasööjateks' on camp igas keeles.
 
Rehabilitatsioon toimub kolmanda lapse, Uku Masingu, loos – kui Darja liitub traditsioonilise külaelu mandumisega uute ajastute tuules ja Drake'i saatuseks on enesehävituslik irdumine, siis Masingu kriis ilmneb üsna vara (kui mitte ei ole see kohal juba päris algusest) ning kasvab lõpuks välja ka leppiva lahenduseni. Ehk on siin oluline jutustuse lühem ajaraam (kuigi mahult kestavad Hilised lemmelehed pea sama kaua kui kaks eelnevat lugu kokku), sest teema pole mitte Masingu terve elu, vaid lühema etapp selle lõpu suunas (raamatu terviku suhtes toimib see mõningase vastukaaluna noorema Drake’i jutustusele). Sellest tingitult juhib tegelase mõttekäike isiklikust läbikukkumisest rohkem üldine pettumus inimkonnast, mille suund on areneda tohutuks küüniliseks meeleheiteks. Neil hetkil on esimeses isikus kõnelev Masing kui kohtumõistja rahvale “kes on võimetu edenema” (lk 121) ja nii sügav on tema misantroopia, et ka armastus Leena vastu ei lunasta inimkonda, vaid ainult neid kahte (lk 130: “võisin suunduda selle poole, kelleks inimene kunagi kasvab - kui inimkond ikka valib Elu tee, ega hävita end”). Siiski mahub kolmanda yksiklapse kõrvale muudki ja möödaminnes jõuab oma lugu lühidalt rääkida ka Masingu naine Eha, kelle tegelaskuju kõrvalolijate seas on sügavaim.
 
Mis ühendaks aga „Kolme yksiklast“ kokku? Seda raamat ei vasta ja väljaspool autori pidevat kohalolu, mis oma tugeva oreooliga heidab valgust kõigile kolmele loole ühtemoodi, seisavad kolm last tõepoolest üksi. Põhimõttelised erinevused asuvad juba lugude luustikus ja igaüks neist liigub ise suunas. Teisalt on Sommeri hääl tegelastes juhtiv ja ehk isegi liialt nõnda, takistades neil rääkimast oma lugu vaba loomulikkusega. Seepärast tundub ka mõnevõrra võõristav väide „uuest tasemest uues dokumentaalproosas“ kuivõrd objektiivset dokumentaalsust on siin vähem. Olemuslikult sobinuks justkui paremini raamat „Kolm yksiklast ja mina“, kuid taolist Lauri Sommer siiski ei kirjutanud ning eraldiseisev autori-tegelane jääb meelekindlalt vaikima. Yksiklapsed peavad jutustama oma lood ise, kuid rohkem kui iseendast räägivad nad üldisest kurvastuse (aga ka kurvastuse egoismi) olemusest.

1 Õnnepalu, Tõnu. Uus tase uues dokumentaalproosas. 4. veebruar, 2010. http://blog.varrak.ee/?p=2556

Wednesday, June 1, 2011

Tolstoi Sessioonid - I Did Not See

http://youtu.be/fZA9qgMQwN8

Teised olid ka:

Siim - bass
Barbara - vokaal
Mari - klaver

Saturday, April 30, 2011

Form and meaning in variants of "A Week Before Easter" from the 17th to the 20th century

Norman Kuusik

Form and meaning in variants of "A Week Before Easter" from the 17th to the 20th century

            The subject of this essay is the English traditional folk song The Week Before Easter (Roud index 154) and its variants among the broadsides of two distinct time periods and in oral recordings found in the Take Six database of the English Folk Dance and Song Society. The methodology applied is a stanza for stanza comparison of the two broadsides to oral variants. The latter are a collection of 11 texts, mostly dating to early 20th century (1906/7), the latest (reference number COL/2/33) being from 1942. Geografically, a larger portion of texts originate from Sussex (AGG/8/22, AGG/8/72, GB/7d/12), others include also Oxfordshire (JHB/1A/2), Hampshire (GG/1/12/716), Gloucestershire (HAM/3/13/15), Dorset (HAM/5/35/14), and no definitive location can be found for SBG/1/7/102, COL/5/57B, COL/5/57C and COL/2/33.
            The broadsides of this song fall into two categories both content- and period-wise: those after the first iteration of the ballad from late 17th century (Douce Ballads 1(83a) & 3(32a), Pepys 3.103; the version used in here is Douce’s 3(32a)), and those printed by W. Pratt in 1850ties (the version used here is (Harding B 11(634)). The difference between two versions is considerable as the length of the song drops from 16 stanzas to 8. Both in their length and structure, the oral variants clearly lean towards the more recent Pratt’s, varying from two to eight stanzas. It can also be said that it is the middle part of the song that has survived (Douce’s V, VII, VIII, X and XII, in oral variants also I and II are the stanzas which are featured) where the central narrative lies. Additionally, two new stanzas surface from Pratt’s (III and V) which are regularly present also among oral versions, and two stanzas unique to a single version (SBG/1/7/102: V and COL/2/33: III). In the following  section , on the left are stanzas from Douce’s  3(32a) and on the right, a version of Pratt’s.[1]

I
A Week before Easter, The days long and clear,
So bright was the Sun, and so cool was the Air,
I went to the Forest,  Some Flowers to find there,
And the Forest would yield me no Posies:

                        II
The wheat and the Rye, That do grow so green
The Hedges and Trees, in their Several Coats
The small Brids do sing, In their changeable Notes,
But their grows no Strawberries or Roses.

            The results of these two initial stanzas are divided in the sense that, while in Pratt’s version four first stanzas have been dropped altogether, most oral recordings (eight of the total eleven) do retain this stanza, and the second one has been kept in three additional cases. Save perhaps for the very ending stanza, this is perhaps the most generic part of the song and the changes that have taken place are miscellaneous. A common variation, which occurs in three cases (AGG/8/72, COL/2/33, GB/7d/12), is the replacement of “posies” with “roses”. This usually coincides with a change word order of the previous line change (AGG/8/72: “I went to the forest to gather wild flowers”, others to follow this construction are HAM/5/35/14, COL/5/57B and COL/5/57C). In two cases (HAM/3/13/15 and HAM/5/35/14) considerable changes occur to the first line (“Three weeks before Easter” and “‘Twas in the month of April”) which also reveals direct correlation between first line (or the first half of the first line) and the title of the song and the two odd versions have been titled respectively. Interestingly enough, this correlation stands only for versions that include that first generic stanza (Douce's I), and no such exist for other cases (The false hearted lover, The forlorn lover, etc...) or when the first stanza has been omitted.
            As far as the second stanza is concerned, there is a uniform change of the first line to “The roses are red (and) the leaves they are green”, and it is notable that this occurs only alongside the shift from “posies” to “roses” in the previous stanza so that, in all likely-hood, the survival of this stanza is interlinked with that shift. This hypothesis is further strengthened by the fact that all three versions vary greatly in the subsequent three lines.
            As the next two stanzas have in all cases been omitted, the next verse we shall look is the fifth.
                        V                                                                                I
I love her dear, And I’d wed her well                                I courted a bonny lass many a day
I hated those People, That of her spoke ill                      I hated all people who against her did say
Many a one told me, What she once did say                  But now she’s rewarded me well for my pains
Yet I would then hardly believe them                              She has gone to be tied to another

            This is the initial stanza in all cases when Douce’s I has been lost. In addition, it follows as the second or third stanza in three cases, making the verse’s total occurrence to six times (AGG/8/22, HAM/3/13/15, SBG/1/7/102, COL/5/57B, COL/2/33 and GB/7d/12). The change of the first line to a more concrete “I (once) courted/loved...is universal and most likely a result of its role as the first line for the song (even though the verse may be preceded by Douce’s I and II). The second and third lines are perhaps of most interest, featuring considerable variations in the narrator’s reasoning; if the general notion of these lines (as also seen in Pratt’s version) is an active protection of his ‘false lover’, the sense has transformed to a form of 'justice served' on the narrator for being a generally bad person in AGG/8/22 (I hated all people and wished them ill/ And ain’t I rewarded fo’ what I have done), and unwillingness to believe slanderous rumour in SBG/1/7/102 (Unheeding what people against her did say/ I thought her as constant and true as the day). The ending line has also been generalised and will repeat itself in one way or another throughout the rest of the song. The only exception again is version SBG/1/7/102 (But now she is going to be married.) where the ending lines continue their unique logic throughout the song.
                                   VII                                                                 II
But when I did see, My Love to the Church go,                Then I saw my love to the church go,
With all her Bride-Maidens, They made such a show       With the bride and the bridegroom they cut a fine                                                                                                                                                         show,
I laugh’d in Conceit, Though my heart was full low,          Then I followed after with a heart full of woe,
To see how much she was regarded.                             To see my love tied to another.

            The frequency of this stanza seven times (GG/1/12/716, AGG/8/22, AGG/8/72, HAM/3/13/15, HAM/5/35/14, SBG/1/7/102, GB/7d/12) and several obvious tendencies occur in the variations. One of the more interesting points is the continuation of the narration in the beginning first line; the broadsides’ construction is followed only by HAM/3/13/15, HAM/5/35/14 and - with certain reservations - SBG/1/7/102 (“O when to the church...”) and all other versions apply a construction “The next/ first time I saw...” which - if present the first time - repeats itself throughout the song. Additionally, if the numerical value is used the first time, there is a chance of it continuing (in AGG/8/22 this goes as up as “the third time” by verse IV although most versions start using the next time” after the initial use) and also the construction last time” has been used for the penultimate stanza (GG/1/12/716). The only exception to this consistency are Pratt’s III (and the respective oral variants of this stanza) and the two stanzas unique to particular versions which would hint back at the singularity of these verses. Another fascinating aspect is the ending line which in most cases reflect back to the 17th century version as either “For to see my false lover regarded” (AGG/8/72) or the more frequent “To see how my false love was guarded” (GG/1/12/716, AGG/8/22, HAM/3/13/15, GB/7d/12). SBG/1/7/102 again uses a construction unique only to it (“To see how my suit had miscarried”) and only HAM/5/35/14 stays to true to Pratt’s version.

                                                                                                          III
The parson that married them aloud he did cry,
                                                                                  All that you forbid it I’d have you draw nigh,
                                                                                  I thought to myself I’d a good reason why,
                                                                                  Though i had not the heart to forbid it.

            Pratt’s III is the first stanza not to exist in the 17th century version. As such it occurs only three times in among oral recordings GG/1/12/716, HAM/5/35/14, GB/7d/12), and remains relatively the same in all versions. The largest divergence takes place in the narrator’s reasoning of the ultimate line; in GG/1/12/716 it is the same as Pratt’s, HAM/5/35/14 essentially asserts the previous line (“A good reason have I to forbid it”) and GB/7d/12 it is has become a generic “And now she is gone to some other”. As for the existence of this stanza itself, it possible it had emerged from the back end of the 17th century version and the narrator’s plaintive reasoning, the closest common ground being Douce's XV (“Two Husbands she hath, By this wild Miscarriage/ The one by a contract, The other by Marriage/ She doth her whole Family, Grosly disparage/ But I will not plot to misuse her”).

                                   VIII                                                                 IV

But when I saw my Love, within the Church stand,          When I saw my love in the church stand,
Gold Ring on her Finger, Well sealed with a Hand;          With a ring on her finger and glove in her hand
He had so endu’d her, With both House and Land,          I might have enjoyed her with houses and land
That nothing but Death could them sever.                                   But now she is tied to another.

            Occurring eight times (AGG/8/22, AGG/8/72, HAM/3/13/15, HAM/5/35/14, SBG/1/7/102, COL/5/57B, COL/5/57C, GB/7d/12), the first two lines remain relatively the same throughout (a notable exception being the change of construction in HAM/5/35/14 “Then when I saw my love in the church stand/ With the glove pulling off and the ring putting on”). The latter two, however, feature an array of semantic changes; only AGG/8/22 stays true to broadsides in the narrator offering economic stability (“She might have been mistress of houses and land/ But now she’s the bride of another”) whereas in a majority of cases (AGG/8/72, HAM/5/35/14, COL/5/57B, COL/5/57C, GB/7d/12) a more generic sentiment of regret is expressed (AGG/8/72: “Thinks I to myself, I might have been that man/ But I never once mentioned to ever”). SBG/1/7/102 follows a similar sentiment to the lot but in a more confident tone (“I thought that for certain ‘twas not the right man, / Although ‘twas the man she was taking”), and the most fascinating exception to all this is HAM/3/13/15 which does follow the original construction found in the broadsides but wholly reversed, placing the narrator into a position of economic uncertainty (“Thinks to myself, “You have houses and land, And I that am here have got neither””).

                      V

When I saw my love sit down to meat,
                                                                                  I sat myself by her but nothing could eat;
                                                                                  I thought her sweet company better than meat
                                                                                  Although she was tied to another.

            The second stanza not found in the 17th century broadside is somewhat more frequent (GG/1/12/716, AGG/8/22, AGG/8/72, SBG/1/7/102, COL/2/33, GB/7d/12) and that is also perhaps the reason why the initial construction (“The /---/ time”), which had been omitted from Pratt’s III, is prominently featured in most cases (the exception being SBG/1/7/102 which follows a different structure as already discussed). The first two lines are again more uniform after Pratt’s mode, the most notable variation being “I took my sweet cider but nothing could eat” in GB/7d/12 In the latter two lines, the main variation is the substitution of “meat” with “wine” which occurs in three cases (AGG/8/22, AGG/8/72, GB/7d/12) and another noteworthy variation is the connotation arising from “sweet” to “sad” in “I loved her sad company better than meat” (GG/1/12/716). In two cases however (AGG/8/22, COL/2/33) the entire stanza has undergone radical changes and the otherwise relatively stable structure of four lines per stanza itself is altered.

                        AGG/8/22: IV                                                               COL/2/33: II[2]                
The third time I saw my love, in the house we did meet,               Last time that I saw her, she was sitting
I sat down beside her and nothing did eat                                                                           down to dine
I picked up the bottle, and poured out the wine:                          I poured out  a glass o’ the very best                                                                                                                                             wine
“Here’s good health to the young girl that ought t’ a’ been            Drank health to the lassie that should
           mine -                                                  have been mine
Here’s adieu to the false hearted lover.”                                      Altho’ she’s got wed to another.

X                                                                    VI

When she was laid in Bed, And dress’d all in White        But when I saw my love all dressed in white,
My Eyes gush’d with Water, That drowned my Sight;      The ring on her finger it dazzled my sight,
I put off my Hat, And bid them good Night,                      I picked up my hat and wished them good night
And adieu my fair Sweetheart for ever.                            Here’s adieu to all false hearted lovers

                                   XI                                                                   VII

Oh! dig me a Grave, That’s wide large and deep,             Then dig my grave, long, wide and deep,
With a Turf at my Head, And another at my Feet;                       And strew it all over with flowers so sweet,
And there will I lie, And take a long sleep,                      That I may lay down and take a long sleep,
And bid the World adieu for ever                                    And that’s the best way to forget her.

            The penultimate stanza in Pratt’s broadside occurs three times in oral recordings (GG/1/12/716, AGG/8/72, GB/7d/12). GG/1/12/716 is the uniquest of these as the position of the stanza has shifted from fifth to second. This in return has induced the addition of a whole new line (“As I was coming back all late in the night”) in the beginning and has dissolved the one that would otherwise be the second. In both AGG/8/72 and GB/7d/12, the transformation from the previous verse has been accomplished with the usual “The /---/ time” construction. In the second line, both versions also reflect back to the older 17th century broadside and its image of  crying (“My eyes ran of water quite dazzled my sight” and “The tears in my eyes quite dazzled my sight” respectively).
            The final verse is the most generic of the entire song, found in every version except for HAM/3/13/15. In Douce’s version, five additional five verses to follow but in later versions, this stanza is exclusively the last one. The most considerable variation here occurs in the ultimate line which for most part agrees with Pratt’s, but in two cases (HAM/5/35/14, COL/5/57B), it is rather “(And) Adieu to false(-hearted) lovers for ever.” This has possibly to do with the disappearance of the previous (Pratt’s VI) stanza  where this line would usually be.
            In two cases, a completely original stanza has cropped up in oral recordings. These are, from SBG/1/7/10

V
O woe be the day that I courted the maid,
That ever I trusted a word that she said,
That with her I wander’d along the green glade
Accurs’d be the day that I met her.

and from COL/2/33.

                        III
Haud your tongue, haud your tongue/ And I’ll tell you a guise
I’ve lain wi’ your bonny bride/ oftener than thrice
In thi bed where she lay/ And she dare na deny
She’s but my old shoon when you’ve got her

In both cases, the position of the new stanza is penultimate. SBG/1/7/10 in itself is relatively unusual throughout, both in adding completely original lines as well as having its own variants of generic constructs (The “O when...” in the beginning of first lines for example). If for most part the verses’ ultimate line are accidental, in SBG/1/7/10 they have obviously organized to pairs in terms of rhyming (I: But now she is going to be married”, II: “To see how my suit had miscarried”). These things in mind, this version has clearly undergone deliberate artistic revision.
            The same could not be said about version COL/2/33; with only four stanzas in total (barring generic the first and last, this makes it two verses of importance), a significant portion of the song has been lost. This is well illustrated by the fact that the previous verse (II) is parallel to Pratt’s V and begins with the construction “[The] Last time...” and III itself is an expansion of that scene. There is also some confusion from the transcriber’s part on how the song be noted structurally, and thus II has been put down in five lines, III in six (much like it is seen in Douce’s version) although it is still possible to depict the stanzas as rhyming triplets with a final line.
            Both in SBG/1/7/10 and COL/2/33 the contents of the new stanza, as well as from other changes in the larger body, considerably changes original sense and emotion of the song. If generally one of the essential aspects of the song has always been the narrator’s continued empathy towards her (an example in Pratt’s III: “Though I had not the heart to forbid it”), the tone approached in these cases is far less understanding. Essentially COL/2/33’s III expresses sentiments of the direct opposite.

            Tristam P. Coffins mentions three stages in a ballad’s life-cycle: a stage 1 when “a poem, created by an individual, enters or is retained in oral tradition, /---/ has three major parts: an emotional core, details of action, frills of a poetic style that are too “sophisticated” for the folk /---/ [and] is frequently not for singing and may well be closer to literature than musical expression”; a stage 2 when “the frills of subliterary style have been worn away by oral tradition [and] some of the action details have been lost”; and a stage 3 when “either unessential details drop off until lyrics emerges, or essential details drop off until only a meaningless jumble, centered about a dramatic core, is left.” (1957: 248-249)
            Clearly, Douce’s 3(32a) and its variations belong to Stage 1 and the fundamental changes that have happened by the Pratt’s broadside correspond to Stage 2. Would however a further transformation exist among oral recordings to stage 3? The process of forgetting usually takes place in whole stanzas and among versions which have lost the most, only fractions of the original song remain (in the most extreme case, JHB/1A/2, comprising of only the first and the last stanza, the song has essentially been forgotten altogether). Yet it is almost always possible to connect the stanza with a 17th century counterpart, and the stanzaic and syntactic constructions present in Pratt’s are followed rather faithfully. With that in mind, AGG/8/22: IV and COL/2/33: II & III are probably furthest away from literary influence.
            As for the relation of the song’s plot with Coffins concept of emotional core, the definitive change again lies in the shift from one broadside to the other; Douce’s stanzas lost in Pratt’s involve (in III and IV) concrete details about the narrator’s discovery of his ‘false lover’s’ marriage and (in the later XII-XVI) and the moral implications of her (implied) adulterous betrayal. All this is lost among oral recordings and the variations there are rather contradictions to the initial storyline itself (most fascinating examples here would be AGG/8/22: I, HAM/3/13/15:IV).







List of references:

Primary Sources:

Baring-Gould, Sabine [Collector]. The False lover. n.d. Available at Take Six [Reference no. SBG/1/7/102]
Blunt, Janet Heatley [Collector]. The Week A'fore Easter. 15 Apr 1916. Available at Take Six [Reference        no. JHB/1A/2]
Butterworth, George [Collector]. Week Before Easter. 1907 – 1911. Available at Take Six [Reference no. GB/4/40]
Collinson, Francis M. [Collector]. A Week Before Easter. n.d. Available at Take Six [Reference no. COL/5/57B]
Collinson, Francis M. [Collector]. A Week Before Easter. n.d. Available at Take Six [Reference no. COL/5/57C]
Collinson, Francis M. [Collector]. I Once Had a Lass. August 1942. Available at Take Six [Reference no. COL/2/33]
Gardiner, George B. [Collector]. Oh! The Week Before Easter. June 1907. Available at Take Six          [Reference no. GG/1/12/716]
Gilchrist, Anne Geddes [Collector]. The False-Hearted Lover. n.d. Available at Take Six [Reference no.          AGG/8/22]
Gilchrist, Anne Geddes [Collector]. The Week Before Easter. n.d. Available at Take Six [Reference no.           AGG/8/72]
Hammond, Henry Edward Denison [Collector]. The False Bride. n.d. Available at Take Six [Reference            no. HAM/3/13/15]
Hammond, Henry Edward Denison [Collector]. The False Bride. September 1907(?). Available at Take           Six [Reference no. HAM/5/35/14]
Pratt, W. The false hearted lover. c.1850        . Available at Bodleian Library Broadside Ballads [Harding B 11(634)]
The Forlorn Lover. n.d. Available at Bodleian Library Broadside Ballads [Douce Ballads 1(83a)]        

Secondary Sources:

Tristram P. Coffin. The Journal of American Folklore. 1957. "Mary Hamilton" and the Anglo-American Ballad as an Art Form. Vol. 70: No. 277 (Jul. - Sep.,), pp. 208-214

In addition a full transcript.


[1]              Note that there is a difference on how the two versions are position in the original manuscripts; whereas Pratt’s follows the same four line system applied here, older versions have the first three lines split in two, so that the total amount of lines per stanza is seven. As most oral versions have also been put down in four lines (a few exceptions do exist), I have, for clarity’s sake, adopted Douce’s 3(32a) to a similar manner. 
[2]              In COL/2/33 “she was sitting down to dine” is written as a separate line, but based on the rhyming scheme it is still possible to depict the verse with four lines. AGG/8/22 has been left unaltered.

Monday, April 25, 2011

Mu Kannatus Katkeb Kohe - Mu Kannatus Katkes 19.04.2011

http://www.mediafire.com/?qvtcsntw810iiis

http://www.purevolume.com/MuKannatusKatkebKohe/albums/Mu+kannatus+katkes+19.04.2011