Et viimasest Tiamati albumist on möödas tervelt viis pikka aastat, nõustub ka Johan Edlund ise ja seda juba uue albumi esimetes ridades. Nii mõnelgi ustaval kuulajal võisid vahepealse aja jooksul tekkida kahtlused, kas Rootsi gootihiid on kogumike kõrval võimeline veel millekski värskeks? Lühikene vastus oleks kindel "jah" ning kodumaised muusikaeksperdid võinuks rahumeeli ka Tiamati uusima oma 2008. aasta toppidesse lisada.
„Amanethes“ alustab täis industriaalset agressiivsust, mille sarnast bänd oma ajaloo jooksul veel mananud pole. Ka Edlund on täis raevu ning võime täheldada eemaldumist tema trademark baritoni tämbrist – tegemist ei ole siiski naasmisega Tiamati alguspäevadesse ja „Wildhoney“ või „Cloudsi“ atmosfääriline kähedus jääb üsnagi võõraks. Viis ja pool minutit albumisse tervitab kuulajat peaaegu et black metalile võrdväärne tremolo ning viha muusikas jõuab plaadi spontaanse süttimise piirimaile. Rahunemine toimub alles kolmandaks looks, mis oma massiivsuses läheneb doom metalile, jõudes sellele ometigi umbes sama lähedale kui G’n’R hiljutine ballaad „Sorry“. Lugude kirjelduse siinkohal lõpetaksin, kuna 62 minuti peale jaguneb neid tervelt neliteist. Et sinna lisandub ka viieteistkümnes boonuslugu, on arusaadav albumi pikk valmimisaeg: lugusid tehti arvatavasti kuhjaga üle formaadi mahutavuspiiri.
Nagu öeldud, on uuele Tiamatile omane industriaalsus ning agressiivsus. Nendest viimane jääb umbkaudu pooles albumis tahaplaanile, kuid teatud räpasus helipildis säilib ka kõige mahedamates lugudes. Tegemist ei ole ilmtingimata negatiivse nähtusega, kuid Tiamati kontekstis tunduvad pidevad taustakõlad mõnevõrra võõrastavalt. Muusika keskmes särab vokaal: Edlund laulab madalalt ja kõrgelt, valjult ja hellalt ning mõnikord ka läbi efektikihtide. Meest ainult vokaalitöö eest kiita oleks siiski vähe: Johani teha pole olnud mitte ainult kõik instrumendipartiid vaid ka lindistamisjärgne produktsioon. Julge pealehakkamise tulemuseks on üllatavalt dünaamiline tervik, mis oma voolavuse ning mitmekesisuse poolest on sooloprojektide hulgas pigem erand kui reegel.
Albumi kõrgpunktiks on kolm ühte sulanud lugu albumi teises pooles: läbi „Misantropoli“ „Meliaeni“ kestev meloodiline sumedus on Tiamati idamaiste mõjutuste kõige autentsem väljendus üldse. Sama võib öelda ka lugude pealkirjade kohta, mis laenavad oma nimed enamasti Kreeka või Türgi kultuuriruumist. Lüürika ise on mõnevõrra juhuslik ja kohati kätkeb ka irooniaks liiga lapsikut sõnastust (Crucify her upsidedown / Impale her with rusty nails / Dress her up in a blood red gown /---/ Oh oooh, oh yeah!). Samas suudab Edlund oma isiklikemal momentidel meisterlikult siduda suhteteemalise melanhoolia lootusega. Üldiselt sarnaneb pisut kergemeelne sisu kõige rohkem 2002. aasta albumi „Judas Christ'is“ esinenuga.
Kõige rohkem saab norida lugude struktuuris. Lähenemine on pigem lihtsakoeline ning sestap mõjub ka album tervikuna kõigest keskmisest suurema hulga lugudena kui ühtse elamusena. Selles suhtes on tegemist veel lootusetuma kaugenemisega oma juurtest kui eelnenud „Prey“, jättes vanema põlvkonna fännid tõenäoliselt hambaid krigistama ning pead raputama. Ka riffide ülesehitus jääb ühelaadseks ning iga loo isenäolisus vormistatakse pigem muude vahenditega. Kohati tundub, nagu soovis Edlund visata paraja killu popmuusika arvelt: 12. lugu „Via Dolorosa“ tundub eriti võigas, olles nii lüüriliselt kui instrumendilise lähenemise poolest Nirvana värdjalik sugulane.
Sapp igasuguste nimekirjade ning üldistuste suhtes pole mitte asjata: hoolimata, et Tiamati uusim on juba pea aasta vana, näib suurem osa muusikateadvust seda ignoreerivat. Isegi massiivsetes Encyclopaedia Metallumi arhiivides on „Amanethenes’e“ kohta kõigest üks väike nupuke. Ei tea, kas süüd peab otsima bändi uue leibeli Nuclear Blasti promotsiooniosakonnast või on tundmatusse langemine märk hoopis Tiamati hääbuvast populaarsusest. Vähemalt ühekordset külaskäiku tiba raskema muusika sõbra kõvakettale väärib kreeka-rootslase hiliseim soolopingutus aga kindlasti.
Sunday, January 2, 2011
Tuntute tundmatused vol 3: Dark Tranquillity - Skydancer
80-ndate lõpus ja 90-ndate alguses toimunud ekstreem-metali plahvatusliku kasvu lainel tõusid enim esile ehk Skandinaaviamaad. Norras lõi õitsele seninägematu black metali lembus, samal ajal kui Soomes kujunes metalist ajapikku peaaegu et tervet rahvust kütkestav levimuusika. Ka Rootsis võime rääkida murrangulistest aegadest: täiendavat jaksu leidis näiteks moodsam doom (varajane Tiamat, Katatonia, Lake of Tears jne), kuid tuntuim rootslaste „ekspordiartikkel“ on kindlasti hiljem terve maailma vallutanud Göteborgi skene. Meloodilise surmametalli üheks kolmest pioneerist loetakse ka Dark Tranquillity’t, keda peatselt Eestiski näha võib.
1993. aasta debüütalbum „Skydancer“ on jäänud võrdlemisi tahaplaanile võrreldes bändi muu loominguga, näiteks kahe aasta pärast järgnenud „Gallery“ seevastu on saanud tuntuks ühe melodic death metalit defineerivana albumina ning ehk määranud paljuski Dark Tranquillity tulevase arengu. Ometigi ei ole Rootsi noorbändi üllitis hilisema loomingu proto-versioon, vaid paistab silma mitmegi ainult „Skydancerile“ omase nähtusega.
Albumi kõige kaalukam aspekt, mis jääb kõrva ka lühidal kuulamisel, on selle üsnagi tagasihoidlik produktsioon. Lõpptulemus röövib suure osa agressiivsust, mis on kiireid ja vihaseid arranžeeringuid arvestades kindlasti puudujääk. Samas on tegemist (Dark Tranquillity kontekstis) üsnagi unikaalse kõlapildiga ja see annab kogu loomingule kohati ülihästi sobiva eemaloleva varjundi, „Skydanceri“ leebemad momendid muutuvad heas mõttes aastakümneid vanemaks. Kitarrimäng rõhub enamjaolt oma tehnilisusele – käigud on ehk bändi kõige keerulisemad üldse – ning varjutab kohati muusika üldist terviklikkust. Samas leiab korduvat kasutust akustiline kitarr, mille folgilik dimensioon on „Skydanceri“ ohtratest katsetustest isegi edukaim. Iga järgneva albumiga üha julgemalt esinevad elektroonilised elemendid puuduvad sootuks.
Enim lahkamist väärivad „Skydanceri“ mitmed vokaalilahendused. Tegemist on ainsa albumiga, kus kesksel positsioonil ei ole Dark Tranquillity pikaaegne vokalist Mikael Stanne – tema hääle panuseks jäävad ainult „puhta vokaali“ momendid, mis ka aastal 1993 on vaidlematult Stannele omase tämbriga. Suurem osa ütlemisi jääb Anders Fridéni[1] õlule, kes kahjuks ei hiilga millegi erilisega ja tundub antud kontekstis üsna jõuetuna. Lisaks astub üles bändimeeste omaaegne kooliõde Anna-Kajsa Avehall, kelle esitada jäävad naishääle partiid mitmes loos ning hiljem albumi töötlemisest osa võtnud Stefan Lindgren. Naisvokaal on leidnud kasutust üsnagi oskuslikult (töötades koos Stanne vokaalipartiidega), kuid Lindgreni osa palas „Shadow duet“ on küll piisavalt identne Fridéni tämbriga, et jääda märkamatuks. Lüürika poolest kannatab album liigse sõnaohtruse all, mis jääb reeglina muusikas arusaamatuks. Ainsaks erandiks on poolakustiline pala „Through Ebony Archways“ albumi keskelt, mis annab maigu ka üldisest „Skydanceri“ temaatikast ning mis on märksa rohkem kätketud abstraktsusesse kui hilisematel albumitel.
On ilmne, miks Dark Tranquillity debüüt on jäänud üsnagi tundmatuks – ideed ei ole tihti omavahel haakuvad ning puudujääke süvendab kesisevõitu lindistamistulemus. Selge on ka see, et noored koolipoisid ei olnud veel täiel määral kindlad oma muusikalises nägemuses. Tulemuseks on esikalbumitele ebatavaline mitmekesisus, milles seisneb ka „Skydanceri“ suurim väärtus. Dark Tranquillity aastal 1993 on küll sama bänd, mis detsembris Rakveres üles astub, kuid sootuks teiste rõhuasetustega.
Märkused:
1. Anders on enim tuntud kui hilisem In Flamesi laulja. Varajase In Flamesi ja Dark Tranquillity vahel on paras segadus, sest kui aastal 1994 ilmus esimene In Flamesi album „Lunar Strain“, ei olnud seal lauljaks keegi muu kui Mikael Stanne Dark Tranquillity’st.
1993. aasta debüütalbum „Skydancer“ on jäänud võrdlemisi tahaplaanile võrreldes bändi muu loominguga, näiteks kahe aasta pärast järgnenud „Gallery“ seevastu on saanud tuntuks ühe melodic death metalit defineerivana albumina ning ehk määranud paljuski Dark Tranquillity tulevase arengu. Ometigi ei ole Rootsi noorbändi üllitis hilisema loomingu proto-versioon, vaid paistab silma mitmegi ainult „Skydancerile“ omase nähtusega.
Albumi kõige kaalukam aspekt, mis jääb kõrva ka lühidal kuulamisel, on selle üsnagi tagasihoidlik produktsioon. Lõpptulemus röövib suure osa agressiivsust, mis on kiireid ja vihaseid arranžeeringuid arvestades kindlasti puudujääk. Samas on tegemist (Dark Tranquillity kontekstis) üsnagi unikaalse kõlapildiga ja see annab kogu loomingule kohati ülihästi sobiva eemaloleva varjundi, „Skydanceri“ leebemad momendid muutuvad heas mõttes aastakümneid vanemaks. Kitarrimäng rõhub enamjaolt oma tehnilisusele – käigud on ehk bändi kõige keerulisemad üldse – ning varjutab kohati muusika üldist terviklikkust. Samas leiab korduvat kasutust akustiline kitarr, mille folgilik dimensioon on „Skydanceri“ ohtratest katsetustest isegi edukaim. Iga järgneva albumiga üha julgemalt esinevad elektroonilised elemendid puuduvad sootuks.
Enim lahkamist väärivad „Skydanceri“ mitmed vokaalilahendused. Tegemist on ainsa albumiga, kus kesksel positsioonil ei ole Dark Tranquillity pikaaegne vokalist Mikael Stanne – tema hääle panuseks jäävad ainult „puhta vokaali“ momendid, mis ka aastal 1993 on vaidlematult Stannele omase tämbriga. Suurem osa ütlemisi jääb Anders Fridéni[1] õlule, kes kahjuks ei hiilga millegi erilisega ja tundub antud kontekstis üsna jõuetuna. Lisaks astub üles bändimeeste omaaegne kooliõde Anna-Kajsa Avehall, kelle esitada jäävad naishääle partiid mitmes loos ning hiljem albumi töötlemisest osa võtnud Stefan Lindgren. Naisvokaal on leidnud kasutust üsnagi oskuslikult (töötades koos Stanne vokaalipartiidega), kuid Lindgreni osa palas „Shadow duet“ on küll piisavalt identne Fridéni tämbriga, et jääda märkamatuks. Lüürika poolest kannatab album liigse sõnaohtruse all, mis jääb reeglina muusikas arusaamatuks. Ainsaks erandiks on poolakustiline pala „Through Ebony Archways“ albumi keskelt, mis annab maigu ka üldisest „Skydanceri“ temaatikast ning mis on märksa rohkem kätketud abstraktsusesse kui hilisematel albumitel.
On ilmne, miks Dark Tranquillity debüüt on jäänud üsnagi tundmatuks – ideed ei ole tihti omavahel haakuvad ning puudujääke süvendab kesisevõitu lindistamistulemus. Selge on ka see, et noored koolipoisid ei olnud veel täiel määral kindlad oma muusikalises nägemuses. Tulemuseks on esikalbumitele ebatavaline mitmekesisus, milles seisneb ka „Skydanceri“ suurim väärtus. Dark Tranquillity aastal 1993 on küll sama bänd, mis detsembris Rakveres üles astub, kuid sootuks teiste rõhuasetustega.
Märkused:
1. Anders on enim tuntud kui hilisem In Flamesi laulja. Varajase In Flamesi ja Dark Tranquillity vahel on paras segadus, sest kui aastal 1994 ilmus esimene In Flamesi album „Lunar Strain“, ei olnud seal lauljaks keegi muu kui Mikael Stanne Dark Tranquillity’st.
Tuntute vähemtuntusi vol 2: Pink Floyd – The Final Cut
Ajaloo edukaim progeroki bänd saavutas oma tuntuse tipu 70-ndate lõpuaastail, kui ilmus tänaseks Floydiga peaaegu sünonüümseks muutunud „The Wall“, mille kinotõlgendus olla jõudnud isegi siiapoole raudset eesriiet. Samasse aega jäi ka bändisiseste pingete süvenemine, mis kulmineerus keskseks laululoojaks kujunenud Roger Watersi lahkumisega ja Pink Floydi ebaselge tulevikuga järgnevail aastail. Seekord teemaks võetud plaat jääbki sellesse teravasse aega, kui grupeering oli peaaegu lakanud tegutsemast.
„The Final Cut“ jätkab vägagi mitmes mõõtmes seal, kus „The Wall“ lõppeb. Jätkub ka Watersi domineerimine loomeprotsessis („The Final Cut’i“ puhul jõuab see nii kaugele, et kogu albumit kiputakse õigustatult tema soolopingutuseks nimetama), nagu ka temale omane teatraalsus, mis ilmneb kogu plaadi kandumisel edasi üsnagi narratiivsesse vaimu, seda nii muusikas, kuid veel rohkemgi sõnade poolest. Nii albumi tugevad kui nõrgad küljed leiavad oma koha just tänu Watersile omasele käekirjale.
Laulukirjutamise mõttes on tegemist märksa ühtsema teosega, kui eelnenud „The Wall“ - enam ei kannata muusikaline pool tervikliku nägemuse all ja suurem osa lugudest on arvestatavad ka eraldiseisvalt. Üksiklugudes seisnebki „The Final Cut’i“ tugevus, mis võrreldes varasemaga, on oma laadilt saavutanud sootuks uue taseme. Suureks abiks on kindlasti Watersi üha paranev oskus panna oma mõtteid paberile ja neid ka siis valjult ette kanda – „The Final Cut’i“ dramaatilised narratiivid on kindlasti mehe vokaalsete võimete tipp, millele järgneb tema hääle üsnagi kiire kadumine (mitte nii väga ilmne järgnenud sooloalbumil „The Pros and Cons of Hitch Hiking“, kuid üsnagi tuntav 1987. aasta plaadil „Radio K.A.O.S“). Albumi kontseptsioon ise (loomulikult kätkeb see endas kontseptsiooni) on märkimisväärselt vabamas kontekstis (lood ei ole enam ilmtingimata jäigalt seotud), aga samas ilmselgelt ühesemalt tõlgendatavad – esmakordselt väärivad vääralt tegutsenud poliitikud nimepidi äramainimist (suurima koosa saab Britannia Raudne Leedi Thatcher oma Falklandi konfliktiga). Nagu ka toetav instrumentaalne külg, kajab albumi lüürikast ülim emotsionaalsus – kolmveerand tundi helisalvestist hoiab endas erakordselt suurt osa Watersi hingest.
Muusikas annavad tooni samaaegselt toimuv bändi lagunemine: juba varem oli koosseisust välja heidetud pikaaegne klahvpillimängija Richard Wright (väidetavalt vaevanud äsjalahkunud muusikut tol ajal tülikas kokaiiniprobleem), mille tulemusena on traditsioonilised klahvpilli kohad asendatud orkestraalsemate lahendustega (abikäe selles valdkonnas on andnud Ameerika filmimuusik Michael Kamen). Viimased on tihti ka muusika märkamatuks kandjaks, suuresti luues selle keskkonna, kuhu Waters oma hääle laotab. Rokkmuusikas pigem kõrvaliste instrumentide tähtsust tõstab veelgi kitarrist Gilmouri ja trummar Masoni eemaldumine albumi lindistamis- ning eriti loomeprotsessist. Mõlemad muusikud on esindatud ainult hooti ja kuigi tihti tundub ilmsemaina just kitarrisoolode puudus, vormib plaati pigem Masoni kõrvale jäämine: trummide kasutamine on ebatavaliselt katkendlik ning teisejärgulise tähtsusega. Hästi tüüpiline on viimaste ilmumine alles vahetult enne lugude kulmineerumist. Taoline orkestraalsus nö tavainstrumentide arvelt, maksab kätte albumi dünaamilisuses ning muudab selle planeeritust kontrastsemaks, mis korduval kuulamisel muutub pigem väsitavaks.
„The Final Cut“ ei saavutanud nii märkimisväärset edu, kui eelnevad albumid ja jäi alaliselt välja ka Pink Floydi lavarepertuaarist (esmakordselt sattusid lood mängimisele alles Watersi sooloturneel mõned aastad hiljem). Muusikaliselt on tegemist üsnagi loomuliku vahelüliga Floydi ning Watersi soolotöödes (albumite „The Wall“, „The Final Cut“ ja „The Pros and Cons of Hitch Hiking“ puhul on sarnase joone areng üsnagi ilmne), samas kui tunnetuslikult on tegemist hüppega kaugele tulevikku: vahest alles kümme aastat hiljem (Watersi 1992. aasta „Amused to Death“ ja ülejäänud grupil 1994. aasta „Division Bell“) ja vastu terendavat vanaduspõlve, õnnestub progerokkaritel läheneda taaskord samalaadse siirusega. Üldsegi mitte halb saavutus albumi kohta, mis koosnevat varem kõrvale heidetud lugudest.
„The Final Cut“ jätkab vägagi mitmes mõõtmes seal, kus „The Wall“ lõppeb. Jätkub ka Watersi domineerimine loomeprotsessis („The Final Cut’i“ puhul jõuab see nii kaugele, et kogu albumit kiputakse õigustatult tema soolopingutuseks nimetama), nagu ka temale omane teatraalsus, mis ilmneb kogu plaadi kandumisel edasi üsnagi narratiivsesse vaimu, seda nii muusikas, kuid veel rohkemgi sõnade poolest. Nii albumi tugevad kui nõrgad küljed leiavad oma koha just tänu Watersile omasele käekirjale.
Laulukirjutamise mõttes on tegemist märksa ühtsema teosega, kui eelnenud „The Wall“ - enam ei kannata muusikaline pool tervikliku nägemuse all ja suurem osa lugudest on arvestatavad ka eraldiseisvalt. Üksiklugudes seisnebki „The Final Cut’i“ tugevus, mis võrreldes varasemaga, on oma laadilt saavutanud sootuks uue taseme. Suureks abiks on kindlasti Watersi üha paranev oskus panna oma mõtteid paberile ja neid ka siis valjult ette kanda – „The Final Cut’i“ dramaatilised narratiivid on kindlasti mehe vokaalsete võimete tipp, millele järgneb tema hääle üsnagi kiire kadumine (mitte nii väga ilmne järgnenud sooloalbumil „The Pros and Cons of Hitch Hiking“, kuid üsnagi tuntav 1987. aasta plaadil „Radio K.A.O.S“). Albumi kontseptsioon ise (loomulikult kätkeb see endas kontseptsiooni) on märkimisväärselt vabamas kontekstis (lood ei ole enam ilmtingimata jäigalt seotud), aga samas ilmselgelt ühesemalt tõlgendatavad – esmakordselt väärivad vääralt tegutsenud poliitikud nimepidi äramainimist (suurima koosa saab Britannia Raudne Leedi Thatcher oma Falklandi konfliktiga). Nagu ka toetav instrumentaalne külg, kajab albumi lüürikast ülim emotsionaalsus – kolmveerand tundi helisalvestist hoiab endas erakordselt suurt osa Watersi hingest.
Muusikas annavad tooni samaaegselt toimuv bändi lagunemine: juba varem oli koosseisust välja heidetud pikaaegne klahvpillimängija Richard Wright (väidetavalt vaevanud äsjalahkunud muusikut tol ajal tülikas kokaiiniprobleem), mille tulemusena on traditsioonilised klahvpilli kohad asendatud orkestraalsemate lahendustega (abikäe selles valdkonnas on andnud Ameerika filmimuusik Michael Kamen). Viimased on tihti ka muusika märkamatuks kandjaks, suuresti luues selle keskkonna, kuhu Waters oma hääle laotab. Rokkmuusikas pigem kõrvaliste instrumentide tähtsust tõstab veelgi kitarrist Gilmouri ja trummar Masoni eemaldumine albumi lindistamis- ning eriti loomeprotsessist. Mõlemad muusikud on esindatud ainult hooti ja kuigi tihti tundub ilmsemaina just kitarrisoolode puudus, vormib plaati pigem Masoni kõrvale jäämine: trummide kasutamine on ebatavaliselt katkendlik ning teisejärgulise tähtsusega. Hästi tüüpiline on viimaste ilmumine alles vahetult enne lugude kulmineerumist. Taoline orkestraalsus nö tavainstrumentide arvelt, maksab kätte albumi dünaamilisuses ning muudab selle planeeritust kontrastsemaks, mis korduval kuulamisel muutub pigem väsitavaks.
„The Final Cut“ ei saavutanud nii märkimisväärset edu, kui eelnevad albumid ja jäi alaliselt välja ka Pink Floydi lavarepertuaarist (esmakordselt sattusid lood mängimisele alles Watersi sooloturneel mõned aastad hiljem). Muusikaliselt on tegemist üsnagi loomuliku vahelüliga Floydi ning Watersi soolotöödes (albumite „The Wall“, „The Final Cut“ ja „The Pros and Cons of Hitch Hiking“ puhul on sarnase joone areng üsnagi ilmne), samas kui tunnetuslikult on tegemist hüppega kaugele tulevikku: vahest alles kümme aastat hiljem (Watersi 1992. aasta „Amused to Death“ ja ülejäänud grupil 1994. aasta „Division Bell“) ja vastu terendavat vanaduspõlve, õnnestub progerokkaritel läheneda taaskord samalaadse siirusega. Üldsegi mitte halb saavutus albumi kohta, mis koosnevat varem kõrvale heidetud lugudest.
Tuntute tundmatusi vol 1: Candlemass – From the 13th Sun
Traditsiooniline doom olla üks Black Sabbath’i sünnitistest. Täpsemalt pärit suisa bändi esimestest demopäevadest ja nimilaulust „Black Sabbath“ ning kolmest liigutusest Iommi kitarril. Ma ei peatuks siinkohal väga stiililisel tekkelool või teatud bändide mõju üle- või alahindamisel muusikas, eriti kui toimunud sündmused jäid märgatavalt autori sünnieelsesse aega. Siiski on ehk turvaline väita, et kui Rootsi grupeering Candlemass tuli välja oma esimese üllitisega 1980-ndate keskel, oli selle näol tegemist võrdväärsega Sabbath’i debüüdile poolteist aastakümmet varem. Seesama esimene album garanteeris Candmassile positsiooni kultusbändina, sõltumata nende edasisest karjäärist.
Hüpates edasi debüüdist „Epicus Doomicus Metallicus“(1986), jõuame paratamatult meheni, kes Candlemassi õnneks või kahjuks tõuseb esile Rootsi doomsterite tuntuima esindajana. Messias Marcolinist saab sama kaalukas Cabdlemassi liige, kui Ozzy Osbourne Sabbath’is või Matt Barlow Iced Earth’is, kelle kadumisel teistele radadele ei või bänd enam kunagi suuremat tuntust saavutada. Iseasi, kas härra Marcolini laulmistehnika oli vastavas stiilis üldse parim valik: kolme Marcolini aegse (nö Candlemassi 'klassika') albumi puhul on ilmne praktiliselt identne helipilt. Ehk oligi radikaalne koosseisu- ning stiilimuutus jätkusuutlik paratamatus.
“From the 13th Sun“ ilmub 1999-ndal aastal seitsmenda albumina ning teise albumina pärast bändi taasloomist bassimehe ja muusikalise juhi Leif Edlingi poolt. Sellest reinkarnatsioonist[1] tulnud Candlemassi koosseisu ühendab varasemate versioonidega ainult Edling ise, millest tuleneb ka tema domineerimine albumi kirjutamisprotsessis. Enim paiskub kõrva siin lauljavahetus ja mitte ainult Marcolini puudumise, vaid ka uue vokalisti Bjorn Flodkvisti erakordsuse tõttu. Arvestades vokaali silmapaistvat rolli lõpptulemuses, on tähelepanuväärne, et härra Flodkvisti näol on tegemist peaaegu et nähtamatu isikuga maailma muusikaannaalides[2].
Vokaal, mida on tämbri poolest tihti võrreldud Ozzy’ga tõepoolest vajab mitmekordset mainimist, sest suudab luua unikaalse kogemuse igas palas, kus Flodkvist esindatud on. Väga iseloomulik näide tuleb juba esimesest palast, kus kesk doom-riffe (nende, nagu ka kõige muu kohta sellel albumil, on moeks kasutada adjektiivi blacksabbathlik) kõlav refrään - Who knows the troubled one that knows? / Prophets come and prophets go / And again I tried to think / That burden only made me sink, jääb kummitama juba esimesel kuulamisel. Nii instrumentaal- kui vokaallahenduste mõttes särab enim ehk albumi „ballaad“ „Tot“. Suurt kiitust väärib ka lüüriline pool, mis oma psühhedeelses absurdis kõlab muusikaga sama hästi kokku kui meeleheite ja misantroopia kujundid kunagisel Katatonia oopusel „Brave Murder Day“.
Ülejäänud muusikas domineerib enamasti kitarr ja kuigi efektidega ei olda kitsid (kaks plaadi instrumentaallugu selle najal paljus püsivadki), jälgib see üsnagi traditsioonilist (blacksabbathlikku) joont. Arranžeeringud on mõeldud kahele kitarrile, aga üleliigne soolotamine puudub ning mõlemad pillid moodustavad ühise helimüüri, kust subtiilselt ja ilma täit tähelepanu haaramata rullub huvitavaid motiive. Korduvalt ja vägagi edukalt kasutatakse kontraste helitugevuses, kus vaikusele järgneb vali kitarrimürin ning vastupidi. Eriti kehtib see kaheksanda loo „Cyclo – F“ erakordselt jumalavallatus komponeeringus, kus muusika aegamisi peatub, jättes kajama ainult ülipika ja laisavõitu trummisoolo. Alles pärast viimase lakkamist tühjusesse jätkub lugu valju möirgega ning viimane värss kantakse ette samas vaimus kui varasemad. Bass, Edlingi eelisinstrumendina, on selgesti kuuldav ning kerkib enim esile muusika intensiivsemate nüansside vahel.
“From the 13th Sun“ suurim nõrkus seisneb tema nappuses: 48 minutit on kaugelt liiga vähe, kui teha aeglast doom metal’it, milleks see plaat kõigi muutuste kiuste siiski jääb. Edasine arendus sarnases suunas kadus üsna peagi „klassikalise lineupi“ taasmoodustumise ning suure reunion tour’iga albumile järgnenud aastatel. 2007. aasta vinüülüllitisega lisandub veel kolm lugu, kuid sellega Candlemassi kõige omanäolisem periood lõppebki.
Märkused:
1. Suurem osa albumi koosseisust osales ka Candlemassi eelneva - veelgi tundmatuma - albumi „Dactylis Glomerata“ lindistamisel ja pärineb Edlingi eelmisest bändist, Abstrakt Algebra.
2. Teatud järjepidevus siiski eksisteerib 2005. aastal loodud „Enter the Hunt“ näol, kus Flodkvist osaleb kitarissti ja taustavokaali näol.
Hüpates edasi debüüdist „Epicus Doomicus Metallicus“(1986), jõuame paratamatult meheni, kes Candlemassi õnneks või kahjuks tõuseb esile Rootsi doomsterite tuntuima esindajana. Messias Marcolinist saab sama kaalukas Cabdlemassi liige, kui Ozzy Osbourne Sabbath’is või Matt Barlow Iced Earth’is, kelle kadumisel teistele radadele ei või bänd enam kunagi suuremat tuntust saavutada. Iseasi, kas härra Marcolini laulmistehnika oli vastavas stiilis üldse parim valik: kolme Marcolini aegse (nö Candlemassi 'klassika') albumi puhul on ilmne praktiliselt identne helipilt. Ehk oligi radikaalne koosseisu- ning stiilimuutus jätkusuutlik paratamatus.
“From the 13th Sun“ ilmub 1999-ndal aastal seitsmenda albumina ning teise albumina pärast bändi taasloomist bassimehe ja muusikalise juhi Leif Edlingi poolt. Sellest reinkarnatsioonist[1] tulnud Candlemassi koosseisu ühendab varasemate versioonidega ainult Edling ise, millest tuleneb ka tema domineerimine albumi kirjutamisprotsessis. Enim paiskub kõrva siin lauljavahetus ja mitte ainult Marcolini puudumise, vaid ka uue vokalisti Bjorn Flodkvisti erakordsuse tõttu. Arvestades vokaali silmapaistvat rolli lõpptulemuses, on tähelepanuväärne, et härra Flodkvisti näol on tegemist peaaegu et nähtamatu isikuga maailma muusikaannaalides[2].
Vokaal, mida on tämbri poolest tihti võrreldud Ozzy’ga tõepoolest vajab mitmekordset mainimist, sest suudab luua unikaalse kogemuse igas palas, kus Flodkvist esindatud on. Väga iseloomulik näide tuleb juba esimesest palast, kus kesk doom-riffe (nende, nagu ka kõige muu kohta sellel albumil, on moeks kasutada adjektiivi blacksabbathlik) kõlav refrään - Who knows the troubled one that knows? / Prophets come and prophets go / And again I tried to think / That burden only made me sink, jääb kummitama juba esimesel kuulamisel. Nii instrumentaal- kui vokaallahenduste mõttes särab enim ehk albumi „ballaad“ „Tot“. Suurt kiitust väärib ka lüüriline pool, mis oma psühhedeelses absurdis kõlab muusikaga sama hästi kokku kui meeleheite ja misantroopia kujundid kunagisel Katatonia oopusel „Brave Murder Day“.
Ülejäänud muusikas domineerib enamasti kitarr ja kuigi efektidega ei olda kitsid (kaks plaadi instrumentaallugu selle najal paljus püsivadki), jälgib see üsnagi traditsioonilist (blacksabbathlikku) joont. Arranžeeringud on mõeldud kahele kitarrile, aga üleliigne soolotamine puudub ning mõlemad pillid moodustavad ühise helimüüri, kust subtiilselt ja ilma täit tähelepanu haaramata rullub huvitavaid motiive. Korduvalt ja vägagi edukalt kasutatakse kontraste helitugevuses, kus vaikusele järgneb vali kitarrimürin ning vastupidi. Eriti kehtib see kaheksanda loo „Cyclo – F“ erakordselt jumalavallatus komponeeringus, kus muusika aegamisi peatub, jättes kajama ainult ülipika ja laisavõitu trummisoolo. Alles pärast viimase lakkamist tühjusesse jätkub lugu valju möirgega ning viimane värss kantakse ette samas vaimus kui varasemad. Bass, Edlingi eelisinstrumendina, on selgesti kuuldav ning kerkib enim esile muusika intensiivsemate nüansside vahel.
“From the 13th Sun“ suurim nõrkus seisneb tema nappuses: 48 minutit on kaugelt liiga vähe, kui teha aeglast doom metal’it, milleks see plaat kõigi muutuste kiuste siiski jääb. Edasine arendus sarnases suunas kadus üsna peagi „klassikalise lineupi“ taasmoodustumise ning suure reunion tour’iga albumile järgnenud aastatel. 2007. aasta vinüülüllitisega lisandub veel kolm lugu, kuid sellega Candlemassi kõige omanäolisem periood lõppebki.
Märkused:
1. Suurem osa albumi koosseisust osales ka Candlemassi eelneva - veelgi tundmatuma - albumi „Dactylis Glomerata“ lindistamisel ja pärineb Edlingi eelmisest bändist, Abstrakt Algebra.
2. Teatud järjepidevus siiski eksisteerib 2005. aastal loodud „Enter the Hunt“ näol, kus Flodkvist osaleb kitarissti ja taustavokaali näol.
Sunday, April 26, 2009
Kaitsjaema
-->
Üldteave:
Íon - Madre, Protégenos (2006, Equliribium Music)
Taust:
Íon – Duncan Pattersoni soolotöö. Seesama Patterson, kes aastatel 1991-1998 on Anathema bassimängija (ning D. Cavanagh tunnistab et Darren White lahkumise järel ühtlasi ka bändi sisemine liider: albumite The Silent Enigma, Eternity ning Alternative 4 ajal on bändis keskne just selle bassimees) ja aastail 1998-2005 Antimatter’i kaasautor (albumid Saviour, Lights Out ja Planetary Confinement).
Kirjeldus:
Last.fm’i tähtsaimad määratlused Íon’i kohta on: neofolk, darkwave, ethereal. Nõustun sealjuures paljude arvamusega ja hindan taolise määratluse õigeks: Pattersoni uusim kätkeb endas
täies mahus akustliste instrumentite. Kuid sealjuures omab tähtsust, et kitarr on jäetud teisejärgulisele kohale ja muusikat kannavad rohkem ambient’likumad vahendid, mille rütmiline väljendus ei ole nii selgelt piiritletud. Seetõttu mitte ainult neofolk, vaid ka darkwave ning ethereal. Samal põhjusel saab albumit käsitleda eelkõige tervikuna kui üksikute lugude hulgana.
Eripära:
Protégenos rabab oma soojusega: muusika on pigem lähedane ja intiimne kui uusfolgile omaselt eemalseisev. Pealkirjas sätestatud emamotiiv läbib tervet albumit, sestap valdab Protégenost harjumatult naiselik alatoon. Muidugi on selles suhtes nentimisväärne et Pattersonile oma häält laenanud naislauljaid on tervelt neli. Seetõttu polegi väga üllatus, et laulupartiides ainult õrnem sugu esinebki (vastandina: albumi ohtrates narratiivides peituvad ka mõned meeshääled). Pattersoni eksootiline muusikkondki omab kaalu: osa võtvaid on mees korjanud üle ilma: Argentiinast, Austraaliast, Mehhikost, Kreekast, Venemaalt, USAst, Itaaliast. Lisaks muidugi on tähtsal kohal Iirimaa, millega Patterson end ise seostab. Taoline rahvasterohkus väljendub mõningasel määral ka tulemuses: Íon’i sõnaline tähendus ’puhas’ vihjab tugevatele iiri muusika mõjudele, kuid selle kõrval on peidus ka kallutused Ibeeria ning laiemalt tervele Vahemeremaade (kristlikule) kultuurile. Otseseid järeldusi sellest tõmmata oleks väär, aga albumi tracklist’ile paisatud keeltekogum annab hea ettekujutuse ka sellest, millistele kohtadele ning rahvastele Patterson komponeerides mõtles.
Madre, Protégenos – (hisp k.) ’Ema, kaitsja’
O Efeito do Verão – (portug k.) ’Suve mõju’
Learpholl – (iiri k.) – ’Liverpool’
Anathema Maranatha – (aramea ja kreeka k.) – Uuest Testamendist pärit fraas väljendamaks mõnda erakordselt karmi needust/pagendust.
Believe
Ultreia – (hisp k.) ’Sammu/Kõnni edasi!’ keskaegne palverännulaul
Goodbye Johnny Dear
Fé, Esperanza, Amor (hisp k.) – ’Usk, Lootus, Armastus’
Beyond the Morning
Otsides paralleele mujalt muusikast, on Protégenos pigem ’Shadows of the Sun’ kui ’Kveldssanger’, pigem ’Soft Black Stars’ kui ’Imperium’ või siis pigem ’In the Rain’ kui ’Trees in Winter’.
Mure:
Muusika kestab ahastavalt lühidalt: mõningased sekundid alla 40 napi minuti. Arvesse tuleb võtta ka, et suurem osa sellest jääb tahaplaanile ja meenutab rohkem helimaastiku kui mõnda spetsiifilist lugu. Sellest hargnebki plaadi suurim mure: paratamatult kipub tähelepanu koonduma kulminatsioonide suunas, mistõttu ülejäänud materjal justkui teisejärguliseks muutub. Tegelikult väga universaalne probleem, kuid Íon’i puhul märksa süvenenud: halvimal juhul langeb kuulaja paari meeliülendava hetke kütke ja heidab kõrvale kõik muu.
Miks kuulata:
’Anathema perekond’ on tuntud oma sõltuvust-tekitavuse poolest ja Íon pole mingi erand. Pattersoni loome asub tuumast küll üsna kaugel (ehk sama eemal kui Darren White praegused tegemised Serotonalis), kuid sellele grupile omane geniaalsus pole sootuks mitte lahtunud.
Neofolgina asub Protégenos eemal selle stiili stereotüüpidest. Sootuks puudub sellel albumil taolises muusikastiilis tihti figureeriv paganlik misantroopia või üksildus. Ka õhtumaade ühiskonnakorralduse mandumisega pole siin suuremat seotust. Sootuks tähtsam on, et selle alalise kurbuse, mis David Tibeti käes välistaks igasuguse tröösti, on Patterson looritanud märksa inimlikumasse varjundisse. Lootus jääb, kui sellesse piisavalt uskuda.
I'm fearless now, as mother’s watching over me
As I'll watch over you, whilst we drift into infinity
Pragmatize, throw the darkness to the wind
And purify your heart from the feculence of sin
Be free - from fear – believe
Monday, April 20, 2009
Hukatus Tapris
Toimus neljapäeval 16.04 hukatusmuusika esitlus kunagise Briti impeeriumi kaugematest nurkadest: laval oli nii kanadalasi (Longing For Dawn), australialasi (Mournful Congregation) kui ka iirlasi (Mourning Beloweth). Kõik kolm nime on doom-metali äärmuslikematel rinnetel juba pigem austusväärsemad kui , muutes esinemise ainuüksi seetõttu Eesti kultuurisündmustest üheks viimase aja tähtsaimaks.
Tegelikult üllatas, kuivõrd erinevalt võivad kõlada kolm mitte-just-kõige-mitmekesisema stiiliga bändi ja kui autentne taoline muusika väljaspool lindistusi tegelikult on. Jutustavas laadis on seda sündmust juba kirjeldatud, sestap piirdun lihtsalt paari märksõnaga, mis iga bändi puhul silma ja kõrva paiskus.
Longing For Dawn: oli viirukid; küünlad; krõbisev ambient-taust ja sellega täidetud vaikusehetked; parempoolne kitarrist, kes kohati moondus mingisuguseks õõvastavaks sillaks tegelikkuse ja tühjuse vahel.
Mournful Congregation: oli kolme kitarri vali harmoonia ja harmoonitus; tehnilisus ja dünaamika funeral doomis; aus.
Mourning Beloweth: oli kohatu kerglus pärast eelnevaid etteasteid; kontserdi lõpp märksa rokk'n'rollilikuma noodiga - kaasahaarav; taustavokalist-kitarrist kes häälelt meenutas miskipärast Candlemassi kunagist messiast.
Hea sõnaga meenutan veel bändide vahele lastud 80nendate meeleolukat pop-rokki/hevit. Grotesksemat kontrasti pole võimalik tekitada.
Edit: Samast üritusest on kolmaski arvamus avaldatud.
Tegelikult üllatas, kuivõrd erinevalt võivad kõlada kolm mitte-just-kõige-mitmekesisema stiiliga bändi ja kui autentne taoline muusika väljaspool lindistusi tegelikult on. Jutustavas laadis on seda sündmust juba kirjeldatud, sestap piirdun lihtsalt paari märksõnaga, mis iga bändi puhul silma ja kõrva paiskus.
Longing For Dawn: oli viirukid; küünlad; krõbisev ambient-taust ja sellega täidetud vaikusehetked; parempoolne kitarrist, kes kohati moondus mingisuguseks õõvastavaks sillaks tegelikkuse ja tühjuse vahel.
Mournful Congregation: oli kolme kitarri vali harmoonia ja harmoonitus; tehnilisus ja dünaamika funeral doomis; aus.
Mourning Beloweth: oli kohatu kerglus pärast eelnevaid etteasteid; kontserdi lõpp märksa rokk'n'rollilikuma noodiga - kaasahaarav; taustavokalist-kitarrist kes häälelt meenutas miskipärast Candlemassi kunagist messiast.
Hea sõnaga meenutan veel bändide vahele lastud 80nendate meeleolukat pop-rokki/hevit. Grotesksemat kontrasti pole võimalik tekitada.
Edit: Samast üritusest on kolmaski arvamus avaldatud.
Monday, April 13, 2009
Live! Live! Live!
Pärast poolt aastat vaevarohket koosolemist andis muusikarühmitus Hädaline äsja toimunud Suurel Reedel oma debüütkontserdi. Mängisime kokku neli lugu, ajaliselt vahest suisa veerand tundi. Tehnilisi apsakaid juhtus ilmselt igas loos ja korra õnnestus saund ka niisama kaoseks keerata. Ometigi oli kogemus ise ülipositiivne – mootorraturlaste sünnipäev oli ilmselt parim hetk, mil esmakontsert pidada: publik kaasahaaravus üllatus. Taolisel tasemel ürituse puhul suisa pretsedenditu. Ok, rahvas oli nö ’omad’ (trummimehe Adi ja bassimehe Martti sõbrad-tuttavad), aga hea tunde jättis külge ikka.
Pärast meie etteastet astuski üles nende teine koosseis Imeilus Tüdruk. Tegelikkuses oli see punkbänd märksa asisem kui senised jutud mõista andnud olid – vokaalilahendused olid päris huvitavad (kokku tegi laval häält viis erinevat meest). Kolmandana astus üles selline nagu Kassidele Iirised, mis oma mänguoskuse ja lavalolekuga oli lihtsalt klass kõrgemal. Tegin pärast huvi pärast radauuring ja ilmnes, et skene on bändi hukka mõistnud umbes (kuigi vähemal määral) nagu Voodimärgajad või Surmaraevu. Reaalsuses, esinemine oli Iiristel vägagi karismaatiline, (not my cup o'... kuid) kindlasti mitte laimu väärt. Tsikliklubi sünnipäev läks veel edasi, aga mina sealkohal lahkusin kesklinna viimast bussi püüdma.
Kõrvalpõikena, käidud sai ka neljapäevasel Smõugi, Sheltoni ja Melmaci kontserdil uues rokiklubis. Heaven oli päris meeldiv üllatus, mis oma suuruses ning ülesehituses meenutas mõnevõrra tallinnlaste Taprit. Muusika ise samuti hüva elamus – kõike kolme gruppi kunagi varem nähtud, nüüd jälle meeles, kes kuidas kõlas.
Subscribe to:
Posts (Atom)