Algselt ilmunud Sirbis 23.01.2014: link.
As the following article very much talks about the grammatic faithfulness of the translation to the original, the English translation is composed in that same spirit, and I have attempted, as much as possible, to follow the original Estonian grammar and syntactic structures, rather than producing a fluent and a natural target text in English (as is more common in translating). For the same reason, I have left untranslated some of the tiles for books and articles, as well as mantained certain textual elements of the original. Occasionally I have also used [squared bracets] for additional explanatory elements that do not really exist in the original.
Tõlkimine ringiga või otse
Kui Anton Thor Helle tõlkis vana testamenti eesti keelde, ei teinud ta seda vanakreeka või ladinakeelse tõlke vahendusel, nagu see paljude keelte puhul on olnud, vaid kasutas vanaheebreakeelset algteksti. Helle töö tulemus ei olnud ainult piibli täistõlge eesti keelde (1739) ja põhjaeesti keele kehtestumine kirjakeelena, vaid algkeele kasutamise tõttu on praeguses eesti keeles ka ainulaadseid vanaheebrea laene nagu „jaanalind”. Tänapäevases eesti kirjaruumis on aga võtta Jehoova Tunnistajate „Piibel. Uue maailma tõlge” (2014), mis põhineb ingliskeelse „New World Translation of the Holy Scriptures” 2013. aasta uuendatud versioonil ja on sügavasti seotud ingliskeelse piiblitraditsiooniga.[i] Selles versioonis on pühakirja toon märksa retoorilisem, nagu see on olnud inglise keeles kuningas Jamesi piiblist saati. Varasemad, eesti traditsiooni kuuluvad „Suur Piibel“ (1938–1940) ja Eesti Piibliseltsi tõlge (1997) on kohati väga kammisetud, võrreldes „Uue maailma tõlke” võitlevusega. Toon näiteks kirjakoha Jk 4:8 kõigis kolmes versioonis:
„Tulge Jumala lähedale, siis tuleb ta teie lähedale. Puhastage käed, patused, ja kasige südamed, kakspidise meelega inimesed“ („Suur Piibel“, 1939)“;
„Tulge Jumala ligi, siis tuleb tema teie ligi! Patused, puhastage käed ja kasige südamed, te hingelt kahestunud!“
(Eesti Piibliselts, 1997);
„Lähenege Jumalale, siis tema läheneb teile. Peske käed, te patused, ja puhastage oma süda, te kõhklejad“
(„Piibel. Uue maailma tõlge“, 2014).
Algupärasest keelest tõlkimise või vahendajakeelest tõlkimise temaatika ei piirdu aga ainult pühakirja (või supermarketis müügil aforismikogumike) valdkonnaga. Küsimus puudutab otseselt ka praegust eesti tõlkeilukirjandust, kus tõlke tõlkimine on aktsepteeritav või suisa laialt tunnustatud. Eriti juhtub seda luule puhul, kus tekst poetiseeritakse vahendajakeele või vahendava „toortõlke“ alusel. Nõnda saame näiteks lugeda pärsiakeelse autori Rumi luuletusi Doris Kareva inglise keelest vahendatud tõlkes. Küsimus on sedavõrd asjakohasem, et „Päikesesõnade“ (2013) retseptsioon on olnud eranditult positiivne, kusjuures inglise keelest tõlkimine on saanud väärtuseks omaette: „Näiteks tänapäeva Iraanis kasutatakse aga just Nicholsoni ja Arberry ingliskeelseid tõlkeid, kuna need vahendavad Rumi ideid pärsia keelest tõlgituna sellise sügavusega, et samad värsid modernses iraani keeles näivad jõuetud“.[ii] Samasuguste näidena saab nimetada ka Paul-Eerik Rummo prantsuskeelse Appollinaire’i „Vööndi“ vahendust, mis on tehtud Triinu Tamme eestikeelse toortõlke järgi, kaasates Jaan Krossi tõlkekatkendeid.[iii]Tõsi, mõlemal juhul on kahtlemata tulemust algkeelega vähemalt kõrvutatud või selle valdajatega konsulteeritud.
Muidugi, tõlkija ei peaks pelgama kasutada juba olemas tõlkeid, olgu need siis tema emakeeles või mõnes muus keeles, ning antiikkirjanduse tõlkimisel on see ka täiesti tavapärane, et tõlkija võtab arvesse ka temale arusaadavates keeltes seni ilmunud tõlked. Sellisel juhul on aga eriti oluline, et tõlkija hoiab originaali ning tõlked lahus, kuna nende vahel on kindlasti erinevusi. Siinkohal toongi kaks näidet, kuidas teises keeles tõlge mõjutab tõlkimist originaaliga võrreldes sootuks teises suunas. Strukturaalsel võrdlusel ilmneb, et eri keelde tõlkijad on valinud seletamatult sarnase süntaktilise lahenduse.
Herodotose hoolealused
Minu magistritöö „Vanakreeka partitsiibi tõlkimine saksa, prantsuse ja eesti keelde“ (2014) korpusesse kuulus ka lõik Herodotose „Historia’st“, mille eestikeelses Astrid Kurismaa tõlkes (1983) ilmnesid mõned ootamatud sarnasused saksakeelse Theodor Brauni tõlkega, mis ilmus üle 20 aasta enne Kurismaa tõlget (1958). Ilmseim sellekohane näide on Hdt. 4.9.3, kus nii Braun kui ka Kurismaa tõlgivad uuritava vanakreeka elemendi viisimäärusega: „mit seinen Pferden“/„hobustega“. Sarnasus ilmneb võrdluses prantsuskeelse Philippe-Ernest Legrand’i tõlkega (1945), kus on kasutatud sootuks teisi lahendusi. Võrrelgem:
„καὶ τὸν κομισάμενον ἐθέλειν ἀπαλλάσσεσθαι“;
[„ning hoole all hoituid tahta ära viia“]
„während er gern mit seinen Pferden abgezogen wäre“;
[„samas kui tema oleks meelsasti oma hobustega lahkunud“]
„lui voulait les recouvrer et partir“;
[„tema soovis neid tagasi saada ja lahkuda“]
„kuid Herakles oleks meelsamini hobustega lahkunud“.
Saksa ja eesti tõlkelahendus on konkreetsem kui vanakreeka originaal, mille algvorm „κομίζω“ tähendab õigupoolest „ma kannan hoolt / ma hoolitsen“. Partsipiaalne vorm „τὸν κομισάμενον“ antud kontekstis tähendab aga umbkaudu „see, kelle eest on hoolt kantud“. Teksti laiemas kontekstis ei ole küll kahtlust, et jutt käib hobustest, millele originaalis ka korduvalt viidatakse, kuid sõna „hobune“ („ἵππος“) ise esineb paar lauset enne kõnealust tekstilõiku. Ebaharilik kokkulangevus on ka viisimääruse kasutamine (lahkutakse kellega/millega), kuigi originaalis on lauseehituslikult tegemist otsesihitisega. Prantsuskeelses tõlkes on aga kasutatud lauseehituslikult otsesihitist ning leksikaalselt asesõna „les“. See lahknevus näib ehk üsnagi tühisena ning eraldiseisvalt vaadates on tegemist kolme ladusa tõlkega, kuid tõik, et saksa- ja eestikeelne tõlkija on otsustanud samasuguse lahenduse kasuks, annab tunnistust võimalikust tõlgete omavahelisest mõjutusest. Ilma et see oleks eesmärk omaette, on ju siiski võimalik eesti keeles edasi anda kõiki vanakreeka elemente, näiteks: „ning [ta] tahtis [oma] hoolealuseid ära viia“.
Sarnasusi saksa- ning eestikeelse tõlke vahel esineb seoses vanakreeka partitsiibi tõlkimata jätmisega Herodotose korpuses teisigi. Näiteks (Hdt. 4.10.3):
„καὶ ἀπὸ μὲν Σκύθεω τοῦ Ἡρακλέος γενέσθαι τοὺς αἰεὶ βασιλέας γινομένους Σκυθέων“
[„ning just Heraklese (pojast) Skythest on sündinud alati sküütide kuningaks saanud“]
„und vom ihm, dem Sohne des Herakles, stammen alle bisherigen Könige der Skythen ab“
[„ning temast, Heraklese pojast, pärinevad kõik järgnevad sküütide kuningad“]
„C’est de ce Skythès, fils d’Héraclès, que descendraient les rois qui se succèdent chez les Scythes.“
[„On just sellest Skythest, Heraklese pojast, kellest põlvnevad kuningad, kes järgnevad, sküütide hulgas.“]
„Tollest Skythest Heraklese pojast põlvnevad kõik sküütide kuningad.“
Jällegi on eesti ja saksa tõlke sarnasus ilmsem kõrvutamisel prantsuskeelse tõlkega, mis annab oluliselt põhjalikumalt edasi vanakreeka originaali elemente. Muidugi ei ole kindlalt teada, kas ja kuivõrd kasutas Kurismaa viitamiseks Brauni tõlget, kuid partitsiibi tõlkimise strukturaalsed sarnasused kahe tõlke puhul olid ilmsed. See, et prantsuskeelne versioon ühes või teises nõnda erineb, näitab aga, et struktuurilt (ja ehk ka semantiliselt) täpsem tõlkelahendus on võimalik ja läbinud ka toimetamisprotsessi.
Merkiavelli variatsioonid
Hea näide, kuidas vahendava keele kaudu tõlkimine muudab teksti struktuuri (ja lause rõhuasetusi), on Ulrich Becki essee „Merkiavelli võim“ („Merkiavellis Macht“), mis ilmus esmalt 2012. aasta 8. oktoobril ajakirjas Spiegel ning mis tõlgiti kuu aja jooksul kreeka, itaalia, inglise ja prantsuse keelde. Prantsuskeelne tõlge, mis ilmus 12. novembril ajalehes Le Monde, sai aluseks tõlgetele portugali, hispaania ja rumeenia keelde. Kahe erineva tasandi tõlgete olemasolu annab põneva võimaluse uurida lähemalt tõlke tõlkimise mõju sihtkeele tekstile, seda enam, et antud juhul on sihtkeeled üksteisele taksonoomiliselt väga lähedased. Järgnevalt kõrvutan kolme sarnastes romaani keeltes tõlget saksakeelse originaaliga. Prantsuse- ja itaaliakeelne versioon tõlgiti otse saksa keelest, hispaaniakeelse versioon aga prantsuse keele vahendusel.[iv] Vaatame selle teksti kolme esimest lauset. Esimene:
„Viele sehen in Angela Merkel die ungekrönte Königin Europas.“
[„Paljud näevad Angela Merkelis Euroopa kroonimata kuningannat.“]
„Nombreux sont ceux qui voient en la chancelière allemande la reine sans couronne de l’Europe.“
[„Arvukalt on neid, kes näevad Saksa kantsleris Euroopa ilma kroonita kuningannat.“]
„Molti vedono in Angela Merkel la regina non incoronata d’Europa.“
[„Paljud näevad Angela Merkelis Euroopa mitte kroonitud kuningannat.“]
„Son muchos los que ven en la canciller alemana una reina de Europa sin corona.“
[„On palju neid, kes näevad Saksa kantsleris Euroopa ilma kroonita kuningannat.“]
Esimeses lauses on näha kolme elementi, kus tõlkeversioonid hargnevad: 1) lause alus, algselt nimisõna funktsioonis (substantiveeritud) omadussõna, laieneb prantsuse keeles, 2) Angela Merkeli ümberütlemine „Saksa kantsleriks“ (see otsus võib johtuda kultuurikontekstist, ilmselt korduse vältimiseks on loobutud samast fraasist teises lauses) ning 3) omadussõnaline täiend „kroonimata“, mis prantsuse keeles väljendub nimisõnast johtuva eessõnafraasiga. Saksakeelse negatiivse eesliite „un-“ annab sel juhul edasi eessõna „sans“. Hispaaniakeelses tõlkes on võetud prantsuse versiooni konstruktsioonid üle, seevastu itaaliakeelses tõlkes on originaali grammatiline struktuur suuremal määral säilinud (ainus lahknevus on keele grammatilistest võimalustest tingituna ehk eraldiseisev partikkel „non“).
Järgmises lauses kordub sama: prantsuskeelses versioonis lisandunud tõlkija täpsustused-kokkuvõtmised kajastuvad ka hispaaniakeelses tõlkes, eriti tüüpiliselt kanduvad edasi prantsuse versioonis lisandunud osalaused („on pose la question de savoir“ jne). Itaaliakeelses otsetõlkes on kasutatud teistmoodi lahendusi, ehkki alati ei ole ka ses versioonis järgitud algupäraseid struktuure, mistõttu erinevused tõlgete vahel suurenevad veelgi, näiteks esimese osalause tõlkimisel, kus itaalia tõlkija on otsustanud osalause asemel kasutada kokkuvõtvamat infinitiivfraasi.
„Wenn man fragt, woraus die deutsche Bundeskanzlerin ihre Macht schöpft, stößt man auf ein charakteristisches Merkmal ihres Handelns: ihre geradezu machiavellistische Wendigkeit.“
[„Kui keegi küsib, kustkohast ammutab Saksa liidukanstler oma võimu, jõuab ta tema tegemiste iseloomuliku
omaduseni: tema lausa machiavelliliku osavuseni.“]
„Quand on pose la question de savoir d’où Angela Merkel tient son pouvoir, on est renvoyé à l’une des caractéristiques qui définissent sa façon de faire: une habileté machiavélique.“
[„Kui keegi esitab küsimuse saamaks teada, kustkohast Angela Merkel saab oma võimu, jõutakse tagasi ühe
iseloomuomaduseni, mis määrab tema tegutsemisviisi: machiavelliliku osavuseni.“]
„Per capire da dove la cancelliera federale tragga il suo potere, occorre tener conto di un aspetto caratteristico del suo agire: la sua duttilità addirittura machiavellica.“
[„Et mõista, kustkohast liidukantsler ammutab oma võimu, tuleb võtta arvesse tema tegutsemise iseloomulik
aspekt: tema suisa machiavellilik paindlikkus.“]
„Cuando se plantea el tema de saber de donde saca Angela Merkel tanto poder, es imposible no remitirse a una de las características que definen su manera de proceder: una habilidad maquiavélica.“
[„Kui teemaks tõuseb, et saada teada, kustkohast Angela Merkel saab niisuguse võimu, on võimatu mitte võtta arvesse üht iseloomuomadustest, mis määrab tema tegutsemisviisi: machiavellilikku osavust.“]
Kolmandast ja viimasest lausest tooksin välja näite eitava ja jaatava kõne kasutamisest, kus hispaaniakeelne tõlge lahkneb prantsusekeelsest versioonist ning justkui läheneb seeläbi uuesti saksa originaalile. Eituse või jaatuse kasutamine ei näi johtuvat keele sisemistest reeglitest ning pigem näitab, et nii prantsuse- kui ka hispaaniakeelse tõlkija otsus on tulnud alateadlikust soovist eristuda algteksti struktuurist. Samas mingid tõlkija otsused on siiski tingitud keelte erinevusest. Nõnda on itaaliakeelne „secondo Niccolò Machiavelli“ analoogne nii prantsuse- kui ka hispaania versioonile algtekstist sõltumata.
„Der Fürst, so Niccolò Machiavelli, der erste Denker der Macht, müsse sich nur dann an sein politisches Wort von gestern halten, wenn es ihm heute Vorteile bringe.“
[„Valitseja – nagu [ütleb] Niccolò Machiavelli, esimene võimu üle mõtleja – peaks jääma oma eilse poliitilise
sõna juurde ainult siis, kui see toob talle täna eeliseid.“]
„Selon Nicolas Machiavel (1467-1529), premier penseur à se pencher sur la nature du pouvoir, le prince ne doit tenir sa parole donnée hier que si elle peut lui apporter des avantages.“
[„Vastavalt Niccolò Machiavellile (1467-1529), esimesele mõtlejale [kes on] uurima võimu loomuse üle,
valitseja ei tohi pidada oma eile antud sõna muidu, kui see võib talle tuua eeliseid.“]
„Secondo Niccolò Machiavelli, il primo pensatore del potere, il principe deve attenersi alla sua parola politica di ieri solo se la cosa gli procura dei vantaggi.“
[„Vastavalt Niccolò Machiavellile, esimesele võimu üle mõtlejale , valitseja peab jääma oma eilse poliitilise
sõna juurde ainult, kui asi toob talle eeliseid.“]
„Según Nicolás Maquiavelo (1467-1529) el primer pensador que se preocupó por la naturaleza del poder, el príncipe solo debe mantener su palabra del día anterior si eso le reporta ventajas.“
[„Vastavalt Niccolò Machiavellile (1467-1529), esimesele mõtlejale, kes süübis võimu loomusesse, peab
valitseja hoidma oma eelneva päeva sõna ainult siis, kui see toob talle eeliseid.“]
Muidugi sõltuvad tõlke grammatilised iseärasused ka keele enda võimalustest ning tõik, et grammatiliselt lähedane tõlkimine on võimalik, ei tähenda, et see looks vastava mõju ka sihtkeeles. Tõlketeoorias kasutatakse selle probleemi lahkamiseks Eugene Nida formaalse ja dünaamilise ekvivalentsi mõistet: formaalse ekvivalentsi puhul on oluline originaalteksti võimalikult täpne järgimine nii sisult kui struktuurilt, dünaamilise ekvivalentsi puhul aga pigem sihtkeeles võrdväärse mõju tekitamine. Laiemale publikule mõeldud ilukirjandustõlge kaldub pigem dünaamilise ekvivalentsi poole. On ilmne, et vahendajakeelest tõlgitu ainult dünaamiliselt ekvivalentne olla saabki. Eeltoodud näidete puhul saab aga kindlalt väita, et algtekstist tehtud tõlge on struktuuri ning grammatika poolest originaalile alati lähedasem kui vahendajakeelest tehtud tõlge.
Suure kontaktpinna tõlge
Tõlke tõlkimise küsimus kerkib üles ka teistpidi, eestikeelse kirjanduse tõlkimisel võõrkeelde. Kui mõne aasta eest ilmus prantsuse keeles „Tõe ja õiguse“ uus tõlge, oli see märgiline, sest raamat oli prantsuse keeles ilmunud vaid lühendatud kujul ja saksa keele vahendusel. Meenub üks „Jüri Üdi klubi“ saade, kus toonane saatejuht Karl-Martin Sinijärv rääkis ingliskeelsete tõlgete vajalikkusest, „mitte ainult selleks, et need inglise keeles avaldada, vaid et see võimalik kontaktpind hästi suur oleks“.[v]
Muidugi on „suure keele pragmaatikal“ väga proosalised põhjused: võõrkeeli ei osata (ega jõutagi osata) piisavalt palju piisavalt hästi. Võõrkeele omandamine kõrgtasemel nõuab palju aega ja vaeva, inglise keele globaalne mõju on aga väga suur. Isegi pärast võõrkeeleoskuse piisava taseme saavutamist (näiteks lugemaks algupärast ilukirjandust) loetakse võõrkeelset kirjandust ikkagi inglise keele vahendusel. On tavapärane, et kõrghariduse omandanud võõrkeele filoloog loeb oma eriala kirjandust ingliskeelses tõlkes. Samas nõuab ilukirjanduse tõlkimine omajagu kõrget keeleoskuse taset ning tõlkija keelepädevus võib saada otsustavaks tõlke retseptsioonis. Nõnda on näiteks Tõnu Õnnepalu Baudelaire’i tõlgetele suurim etteheide olnud see, et ta ei osanud Baudelaire’i tõlkimise ajal piisavalt hästi prantsuse keelt ...[vi]
Siiski ei peaks me rahulduma tõlkimisega läbi suurkeele filtri, samamoodi nagu ei ole samaväärsed eestikeelse autori tõlge võõrkeelde otse eesti keelest või inglise keelest. Ehk on tõesti suure kontaktpinnaga keele vahendajaroll paratamatu, võttes arvesse meie keeleruumi väiksust ja tõlkijate vähesust, kuid oleks ekslik arvata, et tulemus on sama, mis algkeelest tõlkides. Kui tulla tagasi Rumi ning „Päikesesõnade“ juurde, on Kareva lähtumist inglise keelest kommenteerinud sõnadega, et „jäätükki üles sulatades pole aga kaheksasaja aasta taguse lumehelbe kristallilist struktuuri võimalik taasluua“ (lk 183). Ometigi pakub algkeelest tõlkimine võimaluse just selleks – ulatuda kaheksasada või rohkem aastat ajas tagasi fundamentaalselt erinevasse keeleloogikasse. See aegadeammune kummastus on täielikult kaotatud, kui tõlkida XX sajandi inglise, saksa või vene keele toel, olgu tõlkijad nii pädevad kui tahes. Tõlkimisel vahendajakeele kaudu lisandub alati midagi, mida originaalis kunagi pole olnud, vahekeel annab tõlkele oma (ja vahendaja) hääle ning võtab ära midagi algupärase iseärasusest.
Artikli näited ja nende allikad leiab autori Tartu ülikoolis kaitstud magistritööst „Vanakreeka partitsiibi tõlkimine saksa, prantsuse ja eesti keelde. Kontrastiivne analüüs“ ning uurimusest „Merkel ja Machiavelli. Tõlke grammatiline analüüs“. Mõlemad on internetis ka kättesaadavad.
|
Translating in circles or direct
When Anton Thor Helle translated the Old Testament into Estonian, he did not use Ancient Greek or Latin translations as mediators, as has been the case for many languages, but rather the original Ancient Hebrew version. The result of Helle's work was not only the full translation of the Bible into Estonian (1739) and the establishment of the North Estonian language as the written standard, but also means that, in using the original language [of the Old Testament], modern Estonian has unique Old-Hebrew loans, such as “jaanalind” [“ostrich”]. In the Estonian literature of today there also exists the Jehova's Witnesses' translation “Piibel. Uue maailma tõlge” (2014), which is based on the English “New World Translation of the Holy Scriptures” (2013. ed) and [which is] deeply attached to the English Bible tradition.[i] In this version, the tone of the Scriptures becomes much more rhetorical, as it has been in English ever since the King James Bible. The older translations, belonging to Estonian tradition, such as “Suur Piibel” (1938-1940) and the translation of the Estonian Bible Association (1997) seem at times very reserved indeed, in comparison to the fervour of the “Uue maailma tõlge”. I'll give an example from James 4:8 in all three versions:
„Tulge Jumala lähedale, siis tuleb ta teie lähedale. Puhastage käed, patused, ja kasige südamed, kakspidise meelega inimesed.“
[„Come closer to God, then He will come closer to you. Clean your hands, sinners, and tidy your hearts, people of two minds.“]
(„Suur Piibel“, 1939)
„Tulge Jumala ligi, siis tuleb tema teie ligi! Patused, puhastage käed ja kasige südamed, te hingelt kahestunud!“
[„Come near to God, then He will come near you! Sinners, clean your hands and tidy your hearts, you who are divided in spirit!“]
(The Estonian Bible Association, 1997)
„Lähenege Jumalale, siis tema läheneb teile. Peske käed, te patused, ja puhastage oma süda, te kõhklejad.“
[„Approach God, then He approaches you. Wash your hands, you sinners and clean your hearts, you doubters.“]
(„Piibel. Uue maailma tõlge“, 2014).[α]
The issue of translating from the original or from a mediator language is not limited to Scriptures (or aphorisms books sold in supermarkets) alone. The question directly touches the field of translating fiction in Estonia today, where translating from a translation is acceptable or even widely recognized. This happens particularly in the case of poetry, when the text is poeticized on the basis of a mediator language or an intermediary “raw translation.” Thus, for instance, we can read the poems of the Persian author Rumi in a translation by Doris Kareva, mediated through English. The question is all the more pressing from the fact that the reception of “Päikesesõnad” (2013) has been univocally positive to a point, where translating from English has become a virtue on its own: “For instance in modern Iran, it's the English translations of Nicholson and Arberry that are used, because they intermediate the Rumi's ideas translated from Persian with such depth that the same verses in modern Persian will seem powerless”.[ii] As a similar example, one can also name the translation of Appollinaire's “Zone” by Paul-Eerik Rummo, based on Triinu Tamme's raw translations into Estonian and including translated fragments from Jaan Kross.[iii] True, in both cases, the final result has been compared to the original language or there has been consultations with the speakers of the language at the very least.
Of course, the translator should not be afraid of using already existing translations, be they in the translator's mother tongue or in some other language, and it is also entirely common in translating Antique Literature that the translator takes into consideration translations already published in languages he/she understands. In that case, however, it is extremely important that the translator makes a distinction between the original and [other] translations, as differences will certainly exist. I will give now two examples on how a translation can be influenced by a translation in another language to a completely new direction in relation to the original. A structural comparison will reveal, how translators of different languages have chosen inexplicably similar syntactic solutions.
Herod's safekeeping
The corpus of my MA thesis “Translation of Ancient Greek Participles into German, French and Estonian” (2014) also included a section from Herod's “Histories”, where the translation into Estonian by Astrid Kurismaa (1983) had some unexpected similarities with the German translation by Theodor Braun, published over 20 years before Kurismaa's translation (1958). The most obvious example in the section came from Hdt. 4.9.3, where both Braun and Kurismaa translate the Ancient Greek participle in question with an adverbial “mit seinen Pferden”/”hobustega”. The similarity becomes apparent when comparing them to the French translation by Philippe-Ernest Legrand (1945), where a completely different solution has been used. Let us compare:
“καὶ τὸν κομισάμενον ἐθέλειν ἀπαλλάσσεσθαι“;
[“and those under care to want to take away“]
„während er gern mit seinen Pferden abgezogen wäre“;
[“whereas he would have gladly left with his horses“]
“lui voulait les recouvrer et partir“;
[„he wanted to recover them and leave“]
“kuid Herakles oleks meelsamini hobustega lahkunud“.
[“but Heracles would have more gladly left with horses”]
The solution used in the German and Estonian translation is more concise than the Ancient Greek original, whose basic form “κομίζω” would rather mean “I take care of”. The participal form “τὸν κομισάμενον” would in this context mean roughly “that which is taken care of”. In the broader context of the text there is no doubt that Herod talks about horses, who do get mentioned several times in the original version, but the word “horse” (“ἵππος”) itself exists a few sentences prior to this particular section. An uncanny coincidence is also the use of an adverbial, although in the original syntax this is a direct object. The French version on the other hand uses a direct object syntactically, and the pronoun “les” lexically. This discrepancy might seem rather irrelevant and, when looked separately, these are three perfectly fluent translations; but the fact that the German and the Estonian translators have decided in favour of a similar solution, gives witness of a possible influence between the [two] translations. Without it being a goal in itself, it is still possible to convey all of the Ancient Greek elements in Estonian, for instance: „ning [ta] tahtis [oma] hoolealuseid ära viia“.
There are also other similarities between the Estonian and German translation, in the case of leaving the Ancient Greek participle untranslated. For instance (Hdt. 4.10.3):
“καὶ ἀπὸ μὲν Σκύθεω τοῦ Ἡρακλέος γενέσθαι τοὺς αἰεὶ βασιλέας γινομένους Σκυθέων“
[“and from Scythes [the son] of Heracles are always born those who have become the kings of the Scythians“]
“und vom ihm, dem Sohne des Herakles, stammen alle bisherigen Könige der Skythen ab“
[“and from him, the son of Heracles, descend all the kings of the Scythians so far“]
“C’est de ce Skythès, fils d’Héraclès, que descendraient les rois qui se succèdent chez les Scythes.“
[“It is from this Scythes, son of Heracles, that decend the kings who succeed among the Scythians.“]
“Tollest Skythest Heraklese pojast põlvnevad kõik sküütide kuningad.“
[“From that Scythes, the son of Heracles, descendent all kings of the Scythians.”]
Again the similarity of the Estonian and the German translation is more obvious when comparing them with the French translation, which conveys the elements of the Ancient Greek original in a considerably more detailed fashion. Of course it is not known for certain, if and to what extent did Kurismaa use Braun's translation for reference, but, [at least] in translating the participle, the structural similarities between the two translations are obvious. The fact that the French language version differs in one or other aspect to such a degree, shows that a structurally (and perhaps also semantically) more precise translation is indeed possible and has also survived through the editing process.
The variations of Merkiavelli
A good example of how translating through a mediator language changes the structure of the text (and the emphasis of the sentence), is an essay by Ulrich Beck “The Power of Merkiavelli” (“Merkiavellis Macht”) which was published first on October 8, 2012 in the magazine Spiegel and, within a month, was translated into Greek, Italian, English and French. The French translation that was published on November 12 in the newspaper Le Monde, became the basis for a translation into Portugese, Spanish and Romanian. The existence of translations on two separate levels provides a fascinating chance to study closer the effect of translating from a translation to the target language text, even more so, since in this case the target languages are taxonomically very close to one another. I will now compare and contrast translations into three similar Romance languages with the German original. The French and Italian version were translated directly from German, the Spanish version, however, through the intermediary French version.[iv] Let us look at the three first sentences of this text. First sentence:
“Viele sehen in Angela Merkel die ungekrönte Königin Europas.”
[“Many see in Angela Merkel the uncrowned queen of Europe.“]
“Nombreux sont ceux qui voient en la chancelière allemande la reine sans couronne de l’Europe.“
[“Numerous are those, who see in the German chancellor the queen without a crown of Europe.“]
“Molti vedono in Angela Merkel la regina non incoronata d’Europa.“
[“Many see in Angela Merkel the non-crowned queen of Europe.“]
“Son muchos los que ven en la canciller alemana una reina de Europa sin corona.“
[“There are many those, who see in the German chancellor a queen of Europe without a crown.”]
There are three elements elements in the first sentence, where translations diverge: 1) the subject of the, initially a substantivized adjective, expands in French, 2) re-naming Angela Merkel into “the German Chancellor” (this decision might come from the cultural context, the same phrase is not used in the next sentence perhaps to avoid repetition) and 3) the adjective “uncrowned”, which in the French version is expressed as a prepositional phrase. The German negative prefix “un-” is in that case expressed by the preposition “sans”. The Spanish translation has taken over the constructions of the French version, whereas the Italian translation maintains the original grammatical structure for most parts (the only divergence, perhaps due to the grammatic capabilities of the language, is the independent particle “non”).
The same occurs in the next sentence: the translator's clarifications and reductions, added in the French version, also echo in the Spanish translation, particularly additional clauses that appear in the French version (“on pose la question de savoir” etc...). The Italian translation has used different solutions, although the original structure hasn't always been followed in this version either, aggravating the differences [between translations] even more, for instance in translating the first clause, where the Italian translator has preferred to use a more compact infinite phrase instead of a separate clause.
“Wenn man fragt, woraus die deutsche Bundeskanzlerin ihre Macht schöpft, stößt man auf ein charakteristisches Merkmal ihres Handelns: ihre geradezu machiavellistische Wendigkeit.”
[“When one asks, wherefrom does the German Federal Chanchellor draw her power, one comes across a characteristic feature of her dealings: her downright Machivellian flexibility.”]
“Quand on pose la question de savoir d’où Angela Merkel tient son pouvoir, on est renvoyé à l’une des caractéristiques qui définissent sa façon de faire: une habileté machiavélique.”
[“When one poses a question to find out wherefrom does Angela Merkel draw her power, one is brought back to one of the characteristics that defines her way of doing: a Machivellian skillfulness.”]
“Per capire da dove la cancelliera federale tragga il suo potere, occorre tener conto di un aspetto caratteristico del suo agire: la sua duttilità addirittura machiavellica.”
[“To understand, wherefrom does the Federal Chanchellor draw her power, it is neccecary to take account of characteristic aspect of her doing: her downright Machivellian flexibility.”]
“Cuando se plantea el tema de saber de donde saca Angela Merkel tanto poder, es imposible no remitirse a una de las características que definen su manera de proceder: una habilidad maquiavélica.”
[“When one brings up the subject to find out, wherefrom does Angela Merkel draw such power, it is impossible to not take account one of the characteristics that defines her manner of proceeding: a Machiavellian skilfulness.”]
From the third and last sentence I would bring out an example of using negation and affirmation, where the Spanish translation diverges from the French version and, seemingly, draws once more closer to the German original as a result. The use of negation and affirmation does not seem to be dependent on the internal rules of the language and rather shows that the decision of both the French and Spanish translator comes from a subconcious desire to differentiate from the structure of the original text. Then again, some translator's decisions are still related to language differences. Thus the Italian “secondo Niccolò Machiavelli” is analogous to both the French as well as the Spanish version, regardless of the original text.
“Der Fürst, so Niccolò Machiavelli, der erste Denker der Macht, müsse sich nur dann an sein politisches Wort von gestern halten, wenn es ihm heute Vorteile bringe.”
[“The prince, as [says] Niccolò Machiavelli, the first thinker on power, has to hold on to his political word of yesterday, only when it brings him advantages today.”]
“Selon Nicolas Machiavel (1467-1529), premier penseur à se pencher sur la nature du pouvoir, le prince ne doit tenir sa parole donnée hier que si elle peut lui apporter des avantages.”
[“According to Niccolò Machiavelli (1467-1529), the first thinker to look into the nature of power, the prince doesn't have to keep his word given yesterday, unless it brings him advantages today.”]
„Secondo Niccolò Machiavelli, il primo pensatore del potere, il principe deve attenersi alla sua parola politica di ieri solo se la cosa gli procura dei vantaggi.“
[„According to Niccolò Machiavelli, the first thinker on power, the prince has to hold on to his political word of yesterday, only if the matter brings him advantages.“]
„Según Nicolás Maquiavelo (1467-1529) el primer pensador que se preocupó por la naturaleza del poder, el príncipe solo debe mantener su palabra del día anterior si eso le reporta ventajas.“
[„According to Niccolò Machiavelli (1467-1529), the first thinker to concern himself with the nature of power, the prince only has to mantain his word of the previous day, if that brought him advantages.“]
Of course, the grammatical characteristics of the translation also depend on the capabilities of the language itself and the fact that a grammatically close translation is possible, does not necessarily mean that it would also create the adequate effect in the target language. In translation theory, to better understand this problem, Eugene Nida's concepts of formal and dynamic equivalence are being used: formal equivalence would consider important following the original text as closely as possible, both in content and structure; dynamic equivalence, on the other hand, rather creating an equal effect in the target language. Translation of a literary text intended for a broader audience tends to lean towards dynamic equivalence. It is obvious that a translation from a mediator language can have only dynamic equivalence at all. In the case of the previous examples, it can be certainly be claimed that a translation made from the initial text is, in terms of grammar and structure, always closer to the original than the translations made via a mediator language.
Translation of a large contact surface
The issue of translating from a translation also crops up in the other direction, when translating Estonian literature to a foreign language. When a new translation of “Tõde & Õigus” was published in French a few years back, it was a landmark event, particularly because so far the book had appeared in French only in abridged form and translated via German. I recall an episode from “Jüri Üdi klubi” where Karl-Martin Sinijärv, host of the show at the time, spoke about the necessity of English translations “not only for these [translations] to be published in English, but also for the contact surface [of the text] to be as large as possible.”
Of course “the big language pragmatism” has very prosaic reasons: not enough foreign languages are known (and will never be known) on a sufficiently high level. High-level acquisition a foreign language takes a lot of time and effort, the effect of global English is very strong. Even when sufficient language proficiency has been achieved (for instance to read native literature [of the language]), foreign literature is still being read through English intermediation. It is common that the philology student of a foreign language, having graduated the university, continues to read the literature of his/her speciality via an English translation. On the other hand, translating fiction itself requires a rather high language skill and the language competence of the translator can also become decisive in the reception of the translation. Thus, for instance, the biggest reproach for Tõnu Õnnepalu's translations of Baudelaire has been the fact that he did not know sufficient French at the time of translating Baudelaire.
Still, we should not remain content in translating through the filter of a global language, the same way as the translation of an Estonian author would not be the same when translating from Estonian directly or from English. Perhaps the intermediary role of a language with a large contact surface is indeed inevitable, considering the smallness of our linguistic space and scarcity of translators, but it would be erroneous to believe that the result would be the same than when translating from the original language. Coming back to Rumi and “Päikesesõnad”, Kareva herself has commented her reliance on English that “when melting a piece of ice, the crystal structure of an eight hundred years old snow-flake cannot be recreated” (p. 183). Yet translating from the original language gives a possibility for just that – to reach eight hundred or more years back in time to a fundamentally different language logic. This awkwardness of ages past is completely lost when we translate with the support of 20th century English, German or Russian, no matter how competent those translators might be. Translating through a mediator language will always add something the original never had, the mediator and the mediator language will always bestow the translation with its own voice and take away something from the peculiarity of the original.
The examples and its sources can be found in the Tartu University MA Thesis “The Translation of Ancient Greek Participles into German, French and Estonian: A Contrastive Analysis.“ and from the study „Merkel ja Machiavelli. Tõlke grammatiline analüüs.“ Both texts are freely accessible on the Internet.
|
[i] Vt ka: Toomas Paul, Jehoovatunnistajate õnnestumine. – Sirp 10. X 2014.
[ii] Elo Süld, Kuidas tõlkida Rumi tekste läänemaailmale? – Sirp 23. V 2014.
[iii] Guillaume Apollinaire, Vöönd. Tõlkinud Paul-Eerik Rummo. – Akadeemia 2012, nr 1, lk 19–24.
[iv] „Merkiavelli võim“ prantsuse keeles: Angela Merkel, nouveau Machiavel. Tlk Pierre Deshusses. – Le Monde 12. XI 2012; itaalia keeles: Il potere di Merkiavelli la regina dell’indugio. Tlk Carlo Sandrelli. – La Repubblica 26. X 2012; hispaania keeles: Ángela Merkel, la nueva Maquiavelo. Tlk Susana Merino. – El Correo 13. XI 2012.
[v] „Jüri Üdi klubi. Kaugpilgud kirjandusele, lähivaates“, ETV 24. X 2011.
[vi] Pikemalt loe: Tanel Lepsoo, Kaotatud autor ja taasleitud autor. Pilguheit Tõnu Õnnepalu tõlkepoeetikale. – Vikerkaar 2005, nr 4-5, lk 174–178.
[α] The English translation written in italics and put to [square brackets], both here and later, is a close, nearly word-for-word translation of the example subsequently above. For a point of reference, the New World Translation of the Holy Scriptures' translation of the same section is: “Draw close to God, and he will draw close to you. Cleanse your hands, you sinners, and purify your hearts, you indecisive ones.”
