Wednesday, October 31, 2012

Translation: Indrek Hargla – A Question of Moral and Self-Respect



A Question of Moral and Self-Respect

Already for the past few years, if not longer, not a week has gone by without there appearing another concerned article by some intellectual about the crisis of trust and alienation that has struck the political life of this country.

Something is seriously amiss in the relationship between the state and the larger society – it seems as if the state is living a life of her own somewhere high above and the democratic dialogue has been replaced by a state-centered monologue... even in the West the democracy is brewing, the system we have considered the fairest and the best guarantee for personal freedoms is suffering setbacks. More and more there is talk of democracy being hijacked by the political elite and that parliamentary system in its current form has become obsolete. That the parties lack vision and are merely corporate clubs. Often it can be heard that the gap between the elite and the Estonians has never been as wide as it is now. Even more commonplace are the comparisons with the Estonian SSR.

I fear that in reality we have merely grown up as a state. The time of childhood idealism is past, we have matured as a democracy. We have professional politicians and a professional civil service. The time of holding hands and mass singing demonstrations is history which will never return. The state has always been a thing in itself, an instrument to move from chaos to order, identical everywhere and always. The state dictates her terms in order to survive. Yes, she is one jealous and egoistic lady who demands complete commitment. Concepts such as justice, freedom, nationality she sees as competitors. The state loves to be lead by a party that in essence were Marxist and with a quivering voice and a thumping heart would speak of the supremacy of a certain economic model, be this model bent on serving the international proletariat or the international capital.

Defeating the grassroots

Those who have fallen to the embrace of the state, be them ministers or civil servants, will act instinctively by her prescriptions. They repel grassroots movements because clearly these have not been created in the interest of strengthening the state. So yes, I believe we have grown up as a state. We have note achieved a free republic of Estonians but rather the Republic of Estonia. It functions perfectly as a state alongside hundreds others of its kind, fulfilling its international obligations, supporting duly the European banking sector... The energy of this state is directed outwards, towards other states, because cooperation makes them all stronger.

What takes place in the inside? The party and the government no longer speak of Estonians and the national interests of Estonians. The interests of Estonians do not help the state to survive as much the interests of the international financial capital. The result is another rampant russification in Estonia, especially in Tallinn. It is hard to find work in Tallinn without knowing Russian and conducting business solely in Estonian has become difficult – you are simply not understood. The state watches all this with contentment. At the time of this article1 eight years passes from the day when the state had its people beat up at Lihula in order to kill another grassroots movement.

The corporal punishment handed out in Lihula did not merely kill the national aspect in the Estonian politics – it marked the beginning of a period characteristic for style of communication from above to below. Bloodhounds and batons in Lihula's autumn evening seemed to be a good motive to erect another memorial two years later. And regrettably this gives even more reason to talk of freedom-fighting.

The communication with public mostly takes place on two levels. First is the restrained and fine-tuned self-praise of a PR expert. This rhetoric always comes back to the “value-based politics, transparency of the decision-making process, and sharing the positive experience of the e-State” which in August culminated with claims that the wages in Estonia have grown faster than the prices, and that the European Stability Mechanism is a question of self-respect and our moral duty. Seeming earnest while joking cynically is no doubt another sign of a matured state.

Noteworthy is the circumstance when the state started, via the mouth of a minister, to speak of moral and self-respect. Take notice – this was not during some internal question, but rather when the international financial capital was in trouble.

A language of decrees and restrictions

The other level of communication is based on arrogance and a sense of superiority. What was said to us when ACTA, spitting to the face of individual freedoms, was imported to the country? What was said when a strike took place and teachers demanded a fair salary? What is being said when the party, taken hostage by the euro, passes the European Stability Mechanism no matter what. This is being said: fuck off!

It is the civil service that makes up most of the state and writes its laws. They, the civil servants, have perhaps an even bigger understanding of state's needs than the politicians in the cabinet, their numbers are just that: times bigger. Perhaps it is the ever marginal role of the people's representative body that defines this parliamentary crisis. The career and self-actualization of a civil servant who spends his whole life in an office very much lies in creating legislation.

Years spent in a state institution tend to blur one's sense of reality. Estonia's growing and overpopulated bureaucracy produces a mass of laws that no parliament could ever chew through in detail. This results in flawed, confusing and inconsiderate laws which often originate from departmental interests or someone's personal fanaticism. Every organization will at some point start living and growing for its own sake, not for its intended goal.

The self-actualization of the civil servant is all the more successful if he organically grasps the growth needs of the institution and works toward that end. Unfortunately the laws are becoming increasingly cruel, even spiteful. The languages of decrees and restrictions tends to become the only language the state instinctively has for its subjects. I sensed this when working in a public office more and more: there is a prevailing mentality that it is necessary to forbid, limit and restrain more. The people have too many rights and not enough obligations. The people have to be forced to report themselves, to register themselves, they need to be counted, mapped, polled. The state needs this.

Healthism

Take for example the restrictions of the new tobacco law. The officials do not even hide the fact that its purpose has been to make the lives of people uncomfortable. Several scientists that have researched in healthism claim that this inevitably leads to totalitarianism – a state hijacked by puritans enforces conventions and limits personal freedoms. People's activities are categorized to healthy and unhealthy. The latter need be banned, eradicated from the society. The ideal of the state is a citizen who is weighed, measured, counted, a registered resident, digitized, without a nationality, healthy and always smiling. One who gladly greets healthism, big brother and a new era of silence.

Here's a small hint to the Ministry of Social Affairs where there seems to be difficulties in focusing on the important. How big is the pension of those Estonian intellectuals who during the occupation kept alive the Estonian language and culture and thanks to whom our independence became possible? How worthy does the state consider the contribution of those who endured the real repression of the USSR so that the ministers of today could speak of the European common values and maintaining self-respect?

The answer is 300 euros. And that is the true measure of our moral and self-respect.

1The article was first published on 30 August 2012. The author refers to the controversial removal of a memorial monument in Lihula on 2 September 2004.

Monday, October 29, 2012

Tõlge: T. S. Eliot - Tuhkapäev


Tuhkapäev

I

Sest ma enam pöörduda ei looda
Sest ma ei looda
Sest ma pöörduda ei looda
Ihaldes selle mehe annet ja tolle mehe mõõtu
Ma ei püüa rohkem püüelda taolisi asju
(Miks vana kotkas peaks sirutama tiibu?)
Miks peaks ma leinama
Tavalise ilma hajunud jõudu?

Sest ma enam teada ei looda
Elava tunni põdurat hiilgust
Sest ma ei mõtle
Sest ma tean ma ei tea
Ainsat mööduvat jõudu
Sest ma juua ei saa
Seal, kus puud õitsevad ja voolavad lätted, sest pole midagi enam

Sest ma tean, et aeg on alati aeg
Ning koht on alati ja ainus paik
Ning mis on tegelik on tegelik vaid korra
Ning vaid ühes kohas
Ma rõõmustan, et asjad on nagu on ning
Ütlen lahti õnnistatud näost
Ja lahti häälest
Sest ma enam pöörduda ei looda
Järelikult tunnen rõõmu, vajades ehitada midagi
Mille üle rõõmu tunda

Ning palvetan Jumalale, et Ta meile halastaks
Ja palvetan, et ma unustaks
Need asjad, millest endaga liiga palju pean nõu
Liiga palju selgitan
Sest ma enam pöörduda ei looda
Las need sõnad vastaku
Sest mis on tehtud, pole tegemiseks jälle
Et kohtuotsus liiga raske meie peal poleks

Sest need tiivad enam lendamiseks pole
Vaid pelgalt laperdamaks õhus
Õhk mis on nüüd läbini väike ja kuiv
Väiksem ja kuivem kui tahe
Õpeta meile hoolima ja mitte hoolima
Õpeta meile istumist vaikselt

Palveta meie patuste eest nüüd ning meie suremise tunnil
Palveta meie eest nüüd ja meie suremise tunnil.

II

Emand, kolm valget leopardi kadakapuu all istus
Päeva jaheduses, olles toidetud küllastuseni
Mu jalgadest, südamest, maksast ja sellest, mida hoidis kord
Minu kolju õõnes ümarus. Ning Jumal ütles
Kas veel elavad need luud? kas veel
elavad need luud? Ning see, mida hoidsid kord
Need luud (mis kuivana juba) ütlesid sädisedes:
Selle emanda headuse
Ja tema kauniduse tõttu ja kuna
Ta austab Neitsit mediteerides,
Me särame eredusega. Ja mina, kes ma siin teeseldes
Pakun oma teod unustusele ja oma armastuse
Kõrbe järelpõlvele ning kõrvitslaste viljad.
See on, mis paraneb
Mu sisikond, minu silmade kiud ja need seedmatud osad,
Millest leopardid keeldusid. Emand on tõmbunud tagasi
Valges kleidis, mõtiskluseks, valges kleidis.
Las luude valgesus lepitagu unustusse.
Nendes ei ole elu. Nagu ma olen unustatud
Ning oleks unustatud, nõnda ma unustaks
Nõnda pühendunud, keskendunud põhjusega. Ning Jumal ütles
Ettekuulutus tuulde, tuulde ainult, sest ainult
Tuul kuulab. Ning luud laulsid säutsudes
Rohutirtsu lohisemisega, öeldes

Vaikuste emand
Rahulik ja mures
Lõhki ja tervik
Mälestuse roos
Unustuse roos
Kurnatud ja eluandev
Mures rahulik
Üksainus roos
Nüüd on Aed
Kus lakkavad
Kõik armastused
Lõpetavad piina
Rahuldmata armust
Suurem on piin
Rahuldatud armust
Lõputu lõpp
Teekond eikuhugi
Järeldus kõigele
On järeldamatu
Sõnata kõne ja
Kõneta sõna
Armu Emale
Aiale
Kus lakkab
kõik armastus.


Kadakapuu all laulsid luud, säravad ja hajali
Oleme rõõmsad, et hajali, oli vähe kasu meist üksteisele
Päeva jaheduses, puu all, õnnistusega liivalt
Unustades end ja üksteist, ühendatud
Kõrbe vaikuses. See on see maa, kus te
Lahutute saatusest. Ning ei lahutus ei ühtsus
Oma tähtsust. See on see maa. Meil on meie pärandus.

III

Teise trepi esimesel pöördel
Ma pöördusin ja nägin all
Sama kuju käändunud käsipuul
Allpool auru, haisvas õhus
Rabeledes trepi saatanaga, kes kannab
Lootuse ja meeleheite petvat nägu

Teise trepi teisel pöördel
Ma jätsin nad käändlema, pöörates alla;
Nägusid enam polnud ning trepp oli pime,
Rõske, sakiline nagu vana mehe ilatsev suu, paranemisest möödas
Või vana hai sakiline söögitoru.

Kolmanda trepi esimesel pöördel
Oli õõnes aken, paisund nagu viigipuu vili
Ja sealt edasi viirpuu õitses ning karjamaa vaade
Laiaselgne kuju riiet sinises ja rohes
Võlus maikuud muistse flöödiga.

Puhutud juus on magus, pruun juus üle suu puhutud,
Liiliad ja pruunid juuksed;
Tähelepanu hajub, flöödi muusika, mõistuse pausid ja sammud kolmandal trepil,
Hajuv, hajuv; jaks kaugemal kui meeleheide ja lootus
Ronimas kolmandal trepil.

Issand, ma ei ole vääriline
Issand, ma ei ole vääriline
kuid kõnele vaid sõna.

IV

Kes kõndis violetse ja violetse vahel
Kes kõndis
Mitut tüüpi rohelise vahel
Minnes valgesse ja sinisesse, Maarja värvi
Rääkides tühistest asjadest
Igavese kurbuse teadmatuses ja teadmises
Kes liikus teiste hulgas nende liikumise ajal,
Kes siis tegi võimsaks allikad ja lätted värskeks

Tegi jahedaks kuiva kalju ja tegi vankumatuks liiva
Kukekannuse sinas, Maarja värvi sinas,
Sovegna vos

Siin on aastad, mis liiguvad vahel, kandes
Ära viiulid ja flöödid, taastades
Selle, kes liikus ajas une ja ärkamise vahel, kandes

Valget valgust volditud, laotatud ta kohal, volditud.
Uued aastad kõnnivad, taastades
Ereda pisarapilvega aastad, taastades
Uue värsiga iidse riimi. Lunasta
Aeg. Lunasta
Kõrgema unenäo lugemata nägemuse
Kui kalliskivides ükssarved tarivad mööda kullatud surnuvankrit.

Vaikne õde looritud valgesse ja sinisesse
Juugapuude vahel, aiajumala taga
Kelle flöödil pole hinge, painutas pead ja andis märki, kuid sõnu ei kõnelenud

Kuid allikas hoovas üles ja lind laulis alla
Lunasta aega, lunasta unenägu
Märk kuulmata sõnast, sõnamata

Kuni tuul puhub tuhat sosinat juugapuult

Ning pärast seda meie pagelus

V

Kui kaotatud sõna on kaotatud, kui kulutatud sõna on kulutatud
Kui kuulmatu, kõnelmata
Sõna on kõnelmata, kuulmatu
On ikka kõnelmata sõna, Sõna kuulmatu
Sõna ilma sõnata, Sõna maailma
Sees ja maailma jaoks;
Ning valgus paistis pimedusse ning
Sõna vastu värele aetud sõna pöörles veel
Ümber vaikiva Sõna keskme.

Oh, mu rahvas, mis teiega olen ma teinud.

Kus võiks leida veel sõna, kus küll sõna
Heliseb vastu? Mitte siin, siin on vaikusest puudu
Mitte merel, ega saarte, mitte
Maismaal, kõrbes või vihmasel maal,
Nendele, kes kõnnivad pimedas
Nii päeval kui öisel ajal
Õige aeg ja õige koht ei ole siin
Armul pole kohta nendel, kes väldivad nägu
Rõõmul pole aega nendel, kes kõnnivad kesk müra ja salgavad häält

Palvetab siis looritud õde
Nende eest, kes kõnnivad pimedas, kes valivad Sinu ja on vastu Sinul
Nende eest, kes on lõhutud sarve peal hooaja ja hooaja, aja ja aja
Tunni ja tunni, sõna ja sõna, jõu ja jõu vahel, nende eest, kes ootavad
Pimedas? Palvetab siis looritud õde
Laste eest värava ees
Kes ei lähe ära ja ei saa minna ära
Palvetab nende eest, kes valivad ja on vastu

Oh, mu rahvas, mis teiega olen ma teinud.

Palvetab siis looritud õde saledate
juugapuude vahel nende eest, kes teda solvavad
Ning kes on hirmul, ega saa alistuda
Ning kes kinnitavad maailma ees ja eitavad kaljude vahel
Viimases kõrbes enne viimaseid siniseid kaljusid
Kõrb aias, aed kõrbes
Täis põuda, sülitades suust närbunud õunaseemne.

Oh mu rahvas.

VI

Kuigi ma enam pöörduda ei looda
Kuigi ma ei looda
Kuigi ma pöörduda ei looda

Vaakudes kasu ja kaotuse vahel
Ses põgusas läbimises, kus unenäod ületavad
Uneületatud videviku sünni ja suremise vahel
(Õnnista mind isa), kuigi ma ei soovi soovida neid asju
Laialt aknalt graniitkalda poole
Valged purjed ikka veel sõidavad merele, merele lennates
Murtdmata tiivad

Ning eksinud süda kõveneb ja tunneb rõõmu
Eksinud lillas ning eksinud mere häältes
Ning nõrk hing kiireneb mässule
Sest painutatud kuldsau ning eksinud mere lõhn
Kiireneb parandama
Vuti karje ning tiirlev plüü
Ning pime silm loob
Tühjad vormid vandliväravate vahel
Ning lõhn toob tagasi soolale liivase maa maitse

See aeg on pinge aeg suremise ja sünni vahel
Üksilduse koht, kus kolm unenägu kohtuvad
Siniste kaljude vahel
Kuid kui juugapuust värisema löödud hääled kanduvad ära
Siis las teine juugapuu värisegu ja vastaku.

Õnnistatud õde, püha ema, allika vaim, aia vaim
Ära luba meil end valedega mõnitada
Õpeta meid hoolima ja mitte hoolima
Õpeta meid istuma vaikselt
Isegi nende kaljude vahel
Meie rahu Tema tahtes
Ning isegi nende kaljude vahel
Õde, ema
Ning jõe vaim, mere vaim
Ära luba mind olema lahus

Ja lase mu nutul ulatuda Sinuni.






Friday, October 26, 2012

Värske Rõhk 31

*

Kõik äärmused tahtnuks ma käia
nii jõuda kaugeimasse punkti:
surnud keeled ja lastelood
unedeta elu, kogu elu unenäos
hommikutel distsipliin, õhtuti unistan,
läbinähtav ja lahti,
kuid kinni nagu müür.
Kõik otsused on õiged
kuni ainult otsustad „edasi”
ja valid ainult „jah”
ega valigi midagi.

*

Üks sõna loob, teine hävitab
me oleme kõik väikesed jumalad
kibedas sõjas.
Selles pulmas ei nähta, ma virutan huupi
su lööke sajab mulle pihta
uuesti, siis uuesti
me kõik saame pihta
me kõik tabame märki
me kõik mõistame
ja mõistmise lõksus
oleme kohutud kohutavad.

Rahva ideest

Kui olen võtnud sisse kõik võõra,
rääkinud iga võõrast keelt,
käinud eemal,
näinud seal midagi veel,
pööranud selja,
sümbolitele sülitand,
salanud ennast,
ja tunnistanud egoismi.
Samade huultega
rääkinud katoolsest
või kuulutanud: „ei miski!”
Samade huultega
saanud osaks aristokraatiast,
edasi ajanud demokraatiat.
Samade huultega
lubanud ära paradokside mäed,
igaühes neist lahendusi näind,
rääkinud kõik valed, siis olnud
sügavamal tõest
ja kaugemal mälust
ja leidnud eimiskit
ja kõike olnud siiski.

Ja kui kõik need seisundid
ja kui igas selles seisundis
olnud ja tagasi jõuan
nendele rannikutele jälle,
tahtes elada siiski,
on ehk taevas lubadus täis
siis viimaks, võib-olla
võiksin olla üheks osaks
sellest rahvast ma siin.

*

Mida kaotame lahutuses
varasemast elust
sedavõrd püüame enam
tekitada uuesti
vanu sidemeid,
korrata mustrit
ja kõike vana
ehitada taas.

Ja meist sünnivad pedandid,
me leiame ideaalid,
tuvastame vooruse,
et leiutada õiget moodi elu.

Kuid mida rohkem ma üritan
lapsepõlvest pilte tekitada täna,
on üha tavalisem nendes
valesti jooned,
sassis värvid,
ja augud mälus.