Veel William Blake'i Tõlkeid

• Ja kas mitte iidsel ajal need jalad (And did those feet in ancient time/ Milton a Poem)

• Oh miks sündides mul oli teistlaadi nägu? (O Why was I born with a different face?/ Kirjas Thomas Buttsile, Felpham, August 16, 1803) 

• Süütuse arbumised (Auguries of Innocence/ The Pickering Manuscript)

• Paljud inimesed, nagu Paine & Voltaire ühes mõningate antiikaja kreeklastega... (Many Persons, such as Paine & Voltaire, with some of the Ancient Greeks.../ Märkmed "A Vision of the Last Judgment"i kohta)

Ja kas mitte iidsel ajal need jalad,

Rohelise Inglise mägedele käind:

Ja kas mitte püha Jumala Tall,

Inglise lahkeil väljul olla näind!

Ja kas mitte jumalikku soosi,

peale paistnud me pilviste künka?

Ja kas tehtud mitte Jeruusalemma siia

nende Saatanlike veskite hulka?

Põlevast kullast, tooge mulle mu Vibu

Ihast Nooled, tooge mulle

Tooge mulle mu Oda: oh laotuvad pilved!

Tooge mulle mu leekidest Vanker!

Ma ei lakka Võitlemast Vaimust

Ega magama jää Mõõk minu käel:

Kuni tehtud Jeruusalemm on siia

Lahkel ja rohelisel Inglise maal

--- 

Oh miks sündides mul oli teistlaadi nägu?

Miks ma ei sündinud kui minu ülejäänud sugu?

Kui vaatan, alustab iga; kui räägin, ma solvan;

Siis olen liikmatu ja vait ning kaotan iga sõbra.

Siis teen oma värsidele häbi, oma joonistusi põlgan

Oma isikut alandan ja nuhtlen oma tuju

Ning mu õuduseks on sulepea, minu pliiatsist on häbi

Kõik oma anded matan ning surnud on mu kuulsus

Olen kas liiga madal või liialt hoitud üles

Kui ülev, olen kadestud; põlatud kui vaga

--- 

Süütuse arbumised

Näha maailma terakeses liivas

Ja taevast metsalikus lilles

Hoida lõputust käte vahel pihus

Ja igavikku tunnis

Punarindne rästas vangis

Kogu taeva raevu kätte andis

Tuvila, mis tuvisid on täis

Põrgu iga ala värisema lõi

Koer, kel nälg on peremehe uksel

Ette riigi hävingule käib

Hobu, kes vääritult jäet' teel

Nõuab taevalt inimeste verd

Iga hüüe jänes jahi ajal teind

Tõmbab lahti ajust kiu

Lõoke, kes haavatud on tiivast

Ingli laulmist lõpetama veenab

Võitluskukk, kes pügatud ja poksiks relvund

On ka kerkval päiksel toonud hirmu.

Iga uile hundilt, lõvilt

Ühe inimhinge põrgust tirib.

Metsik hirv, kes eksleb siin ja seal

Eemal hoiab inimhinge murest

Väärkoheld tallest sünnib avalikku viha

Annab siiski andeks lihuniku löövat nuga

Nahkhiir, kes vilab õhtu hakul

On jätnud aju mis uskuma ei kipu

Öökull, kes kutsub öisel ajal

Uskumatu hirmu juttu ajab

Kes väiksel' käblikule haiget teind

Enam eales armasta ta inimvend

Kes härga raevumisse ajand

Naise armastust ei tunne enam

Paheline poiss, kes kärbse tapab

Talle ämblik viha kannab.

Kes sitikate hingi piinab

Punub lehtlat igavesse öhe

Lehel lebav röövik

Sulle sinu ema kurbust imiteerib

Ära tapa mitte liblikat või koid

Sest viimnepäev lähemale tuleb aind

Kes treenib oma hobust sõjaks

Eales üle pooluslati jõuaks

Sandi koer ja kass, kes lesel

Toida neid ja paisud ise

Sääsk, kes laulab oma suve laulu

Saab mürgi selt, kes räägib laimu

Mürk vesilikult, maolt

On higi kadeduse jalalt

Mesilinnu mürk

Kadedus on kunstnikult

Printsi rüüd ja nartsud sandil

On seened ihne mehe kotil

Tõde hoitud halvas tahtes

Ületab kõik valed sinu mõttes

On õige, et see olema peaks nii

Inimene sündis, oli rõõm ja piin

Ja kui seda õigupoolest teame

Läbi maailma turvaliselt saame

On kootud peenelt rõõm ja piin

Nagu jumaliku hinge peale siid

Allpool iga igatsust ja tuska

Voolab rõõmu siidjas sängis

Titt on rohkemat kui seotud komps

Iga talumees sed' mõistnud on

Iga pisar igast silmast

Muutub lapseks teises ilmas

Seda püüdnud naisolevused erksad

Ja teinud tagasi see õndsaks

Määg, haugatus ja möire

On iga taevakallast löömas laine

Sõdur, kellel käes on püssi, mõõka

Värisedes suvepäiksel jagab hoope

Vaese mehe krossil väärt on rohkem

Kui kõik kullal aafriklaste lahtel

Üks veering pigistatud töötvaist käest

Võib osta-müüa ihnse mäed

Või – kui kaitsetud on ülalt -

Terveid riike parseldada lubab

Kel nalja teevad väikelapse usud

Naljaaluseks on vanas eas ja surmas

Kes kõhklust õpetand on lapsel

Mädas hauas kinni jääb see

Kel austust teevad väikelapse usud

Võidetuks saab surm ja põrgu

Lapse kannid, vana mehe põhis

Pole sama aastaaja ehis

Küsija, kes salalikult istub

Ei eales oma ise vastust

Kes vastab kõhklevale sõnale

Lubab teadmiskuma kustumise

Kindlaim mürk, mis eales tuntud

On Keisri loorberpärjalt võetud

Ei miski moonutagi inimsugu

Nagu turvistikku rauavõru

Kui väärised ja kuld kaunistavad atra

Kiidab rahukunste kadeduski takka

Mõistatus või rohutirtsu sirin

Nagu kahelda on kindlat vastust.

Toll sipelgal ja kotkal miil

Lolli mõtteteadust irvitama viib

Kes kõhkleb oma silma nähtut

Eales usu, ükskõik kuis tahtsid

Kui kuu ja päike kahtlema ka peaks

Nad kohe enam särada ei teaks

Olles kires võid sa head ka teha

Kuid pole hea kui endas hoiad kire

Lits ja mängur, kellel riigi luba,

Ehitavad selle riigi saatust juba.

Kostev hoora kisa igal tänaval

Seob õmblust Inglismaa surilinal

Võitja hüüe ja kaotaja kaetus

Enne tantsivad kui Inglismaa on maetud.

Iga öö ja iga hommik

Keegi viletsusse sünnib,

Iga hommik, iga öö

Sünnib keegi rõõmu sees.

Mõned sündinud on rõõmu sees,

Mõned sündinud on igaveses öös.

Meid aetud uskuma on valet

Kui ei näe me läbi silma vahelt

Mis sündind öös et kaduda ka öös

Kui hing magas valguskiirte sees.

Jumal ilmub ja Jumal on ere

Neil õnnetuil, kes elavad, kus pime

Kuid end inimese kujul näitab

Neil, kes elavad, kus särab päike

---

Paljud inimesed, nagu Paine & Voltaire ühes mõningate antiikaja kreeklastega, ütlevad: „me ei vestle Hea & Halva asjast; me elame Paradiisis & Vabaduses.“ Sa võid nõnda teha hinges, kuid mitte Surematus Kehas, sest teeskled kuni Viimse Kohtumõistmise lõpuni; kuni oleme Surelikkuse maailmas me Peame Kannatama. Kõik Loom Ägab olemaks lunastatud; sünnib alati samapalju Silmakirjateenreid kui Ausaid Mehi & need omavad alati ülemat Jõudu Surelikes Asjades. Sul ei saa olla Vabadust selles Maailmas ilma selleta, mida sa nimetad Kõlbeliseks Vooruseks & sul ei saa olla Kõlbelist Voorust ilma selle poole Inimsoost Orjastamisega, kes vihkavad seda, mida sa nimetad Kõlbeliseks Vooruseks.

Viimne Kohtumõistmine on Halva Teaduse & Kunsti Üleküllastus. Vaimsed Asjad ainult on Päris, mis on Kutsut' Kehaliseks, Keegi Ei Tea selle Elukohast, see asub Petlikkuses & selle Eksistents on Pettus. Kus on Eksistents Väljaspool Mõistust või Mõtet, Kus mujal see on kui mitte Rumala Inimese Mõistuses. Mõned Inimesed meelitavad ennast, et ei tule Mingit Viimset Kohtumõistmist & see Halb Kunst võetakse omaks & segatult Hea Kunstiga, See Eksimus või Eksperiment võtab endale Osakese Tõest & nad Kiitlevad, et see on selle Alus. Need Inimesed meelitavad ennast, mina ei Meelita neid.

Eksimust luuakse. Tõde on igavene. Eksimus, või Looming, Põleb ära, & siis, & mitte kuni Selleni, Tõde või Igavik ilmub. See on Põletud ära Samal Hetkel mil Inimesed lakkavad seda vaatamast. Ma kinnitan Ise Enda jaoks, et Ma ei vaata väljaspoolset Loodut & et mulle on see takistus & mitte Tegu; see on justkui pori minu jalgadel, Mitte osa Minust. „Mis,“ Päritakse siis, „Kui Päike tõuseb, kas sulle ei näi ümmargune tuleketas natukene nagu Gini?“ O ei, ei, Ma näen Taevaste hulga Lugematut seltsi hüüdmas: 'Püha, Püha, Püha on Isand Jumal Kõigevägevam.' Ma ei kahtle oma Kehalises või Vegetatiivses silmas mitte rohkem kui ma Kahtleks akent avanemas Vaatele. Ma vaatan sellest läbi & mitte sellega.

Falling Deeper into Anathema

It took Anathema seven years to finish their latest album We're Here Because We're Here. Yet when the compilation album Falling Deeper came out on the fifth of September, it was only three years after its predecessor, Hindsight (released 2008). A mere comparison of numbers would reveal a troubling tendency – it is as if after 20+ of activity and constant changes in style, the band has exhausted its reserves and, rather than creating new material, has started to repackage old ideas. Neither do not bode well when considering the immense My Dying Bride's immense compilation Evinta from the end of May. As Evinta three months earlier, Falling Deeper is based on radical reworking of songs through (mostly) symphonic means. In the case of Evinta, new compositions altogether are born and that far Anathema's new compilation will not be going. Yet at the same time, the musical changes are considerably more radical as the more than 15-year-old material is rewritten distinctly with the band's modern handwriting.

If Hindsight had pretty much been representative of the band's modern repertoire, even putting them to an already familiar acoustic form (perhaps those saying that Hindsight is Daniel C. playing the band's songs acoustically were not really that far from the truth), then Falling Deeper glances more towards the band's doomy youth. No song is later than The Silent Engima album (1995) and a portion of attention is also given to Pentecost III – the last release with Darren White on board which so far has remained rather obscure. On this 1995. EP, Anathema is at its extremest and the core of Falling Deeper very much consists of new instrumental versions of the songs from the Pentecost III. Another telling part of the tracklist are Anathema's three “acoustic interludes” (Everwake, J'Ai Fait Une Promesse, Alone) which in their initial context formed the least important part of the album(s). In 2011 these short songs of few minutes have nearly been elevated as the most important on the compilation: if ten minute long doom metal tracks have been concentrated into soundscapes of few minutes, the afore-mentioned Alone is in essence doubled in length.

Concentration is also perhaps the reason why Anathema's Falling Deeper is a far more successful attempt than My Dying Bride's Evinta. Unlike it, Falling Deeper does not attempt to be a summary of the band's entire history but rather offers a new interpretation to a single period. Yet it is not the first time for Anathema to do that and parallels with the band's first compilation, Resonance (2001) are very much apparent. Here too the band's entire metal-period was interpreted through acoustic and symphonic remakes and in essence the orchestral version song The Silent Engima concurs with the concept of Falling Deeper ten years later. Because of this, most of early Anathema's lyrics are gone as well and this is where the compilation's desire for reinvention is apparent the most; if the “Kingdom” of Pentecost III is an abstract landscape of gloom and violence, then in its new form, it possesses almost a religious undertone. Still, the band has not completely changed its past and the band's promise of few years back never again to make depressive music has firmly been broken. The compilation's greatest success is one of the warmest sound in the band's history, but the compositions do remain faithful enough to their originals fifteen years back to make Falling Deeper in total more minor result than the recent We're Here Because We're Here. The new version of Alone is most remarkable in this regard as it rather goes out to expand the original's minimalistic via negativa. It is perhaps Anathema's most pessimistic recording since 2003 and the only on the compilation which forwards the emotion of early Anathema nearly unchanged. Despite the fact that Falling Deeper emphasises more on soundscapes than “ordinary” music, it will not remain stuck in the genre of ambient or “background music” and the closing track, Sunset of Age, does surprise with its more rock-like approach in the spirit of We're Here Because We're Here.

How does, however, Falling Deeper fall together with the rest of band's material? The title quite aptly sums up the content and perhaps the FD's greatest consequence would be, for the listener of “new” Anathema, the elevation of their early work from obscurity. One can hope that a few of the compositions here would actually reach the band's repertoire during live shows. Yet the dramatic difference between the new and old Anathema does remain a focal point and this difference is rather further deepened than resolved. Even if we discard the transformation of the songs from 'doom metal' to 'atmospheric rock' much of original content is lost in the compression. The proportion is comparable to that between a trailer and a full-length movie one does not have to be a fanatic of early Anathema to mind that. Still, the new versions are wholly masterful, creative and beautiful and the compilation itself bears the characteristics of a band fully content with its direction.

Sügavamale sisse Anathemasse

Läks seitse aastat Anathemal teha valmis nende hiljutisim album We’re Here Because We’re Here. 5. septembril ilmunud kogumikplaat Falling Deeper tuleb aga ainult kolm aastat pärast 2008. aastal välja antud Hindsight-i. Pelgalt arvulisest võrdlusest võib see tendents näida murettekitav – justkui, et pärast 20+ aastat tegutsemist ja pidevaid stiilimuutusi, on bändi jaks lõpuks raugemas ning on uue leiutamise asemel asunud ülessoojendama juba läbiproovitud materjali uues pakendis. Asja kasuks ei räägi ka mai lõpus ilmunud My Dying Bride'i hiigelkogumik Evinta. Nagu Evinta kolm kuud varem on Falling Deeper rajatud lugude radikaalsetele muutustele (peaasjalikult) sümfooniliste vahenditega. Evinta puhul sünnivad nendest suisa uued kompositsioonid, kuid Anathema kogumik nii kaugele ei lähe. Samas on muusikalised muutused märksa radikaalsemad, sest kirjutatakse enam kui 15 aasta vanuse materjal üle bändi tänapäevase käekirjaga.

Kui Hindsight oli lugudevalikus enam-vähem vastavuses bändi kaasaegse repertuaariga, pannes need ka juba üsna tuttavasse akustilisse vormi (kes ütlesid, et Hindsight on Daniel C. mängimas bändi lugusid akustiliselt, tõest ehk nii väga kaugel ei olnudki), siis Falling Deeper heidab pilgu bändi doomisesse nooruspõlve sügavaimatesse aukudesse 90nendate alguspoolel. Ükski lugu pole hilisem kui 1995. aasta The Silent Engima album ja oma osa tähelepanu saab ka seni üsna vaka all hoitud viimane üllitis Darren White-iga, Pentecost III. Sellel 1995 aasta EP-l on Anathema  oma ajaloo ekstreemseim ja kogumiku tuuma moodustavadki Pentecost III-e instrumentaalsed uusversioonid. Teine kõnekas osa tracklistist on varajase Anathema kolm „akustilist vahepala“ (Everwake, J'Ai Fait Une Promesse, Alone), mis oma esialgses kontekstis moodustasid albumite kõige kõrvalisema osa. 2011. aastal on need paariminutilised laulukesed tõstetut peaaegu et kogumiku olulisimateks lugudeks: kui kümneminutilised doom-palad on üldjuhul kontsentreeritud paari minutilisteks helimaastikeks, siis näiteks eelmainitud Alone-i pikkus on suisa kahekordistunud.

Kontsentreeritus on ehk ka põhjus, miks Anathema Falling Deeper on palju õnnestunum üritus kui My Dying Bride'i Evinta. Viimasest erinevalt ei ürita see olla kokkuvõte tervest bändi ajaloost, vaid pakub pigem uut tõlgendust ühele spetsiifilisele ajaperioodile. Samas pole see Anathemale esimene kord nõnda teha ja paralleelid bändi esimese kogumikuga Resonance (2001) on hästi nähtavad. Ka siis käsitleti kogu bändi metal-perioodi akustiliste ja sümfooniliste ümbertegemistega ning sisuliselt  on toonane The Silent Enigma (lugu, mitte album) orkestraalversioon kümme aastat hilisema kontseptsiooniga sama. Sellest tulenevalt on kadunud ka suurem osa varajase Anathema lüürikat ja selles väljendub kogumiku ümberleiutamine enim; kui Pentecost III-e „kuningriik“ on kõleduse ja vägivalla abstraktne maastik, siis oma uues vormis omab see suisa religioosset varjundit. Siiski ei ole bänd oma minevikku päris lõplikult ära muutnud ning vastu oma paari aasta tagust lubadust mitte kunagi enam teha depressiivset muusikat eksitakse kindlasti. Albumi suurim õnnestumine on üks soojemaid kõlapilte bändi ajaloos, kuid kompositsioonid jäävad 15-aasta tagusele siiski niipalju ustavaks, et Falling Deeper kokkuvõtvalt märksa minoorsema tulemusega kui hiljutine We're Here Because We're Here. Seitsme minutiline Alone on selles perspektiivis tähelepanuväärseim, kuna ta pigem laiendab oma esialgset minimalistlikku via negativa-t. Tegemist on ehk Anathema pessimistlikuima lindistusega pärast 2003. aastat ja ainus kogumikul, mis annab pea muutmata kujul edasi varajase Anathema emotsiooni. Hoolimata, et Falling Deeper rõhub teadlikult pigem helimaastikutele kui “tavalisele” muusikale,  ei jää see kinni ambient-i või “taustamuusika” žanri ja lõpetav Sunset of Age üllatab oma rokilikuma suunaga We’re Here Because We’re Here vaimus.

Kuidas aga suhestub Falling Deeper ülejäänud Anathema tegemistega? Kogumiku pealkiri üsna suurepäraselt võtab kokku tema sisu ja ilmselt suurim tagajärg on varajase Anathema kergitamine tundmatusest “uuele” kuulajale ning tasub loota, et nii mõnigi siinsetest kompositsoonidest jõuab ka bändi repertuaari kontserditel. Samas jääb pingepunktiks dramaatiline erinevus vana ja uue Anathema vahel ja seda uus kogumik pigem kaugendab kui lähendab. Isegi kui jätame kõrvale muutumise lugude doom metalist atmosfääriliseks rokiks läheb tihenduses kaotsi palju esialgsest sisust. Suhe on võrreldav treileri ja täispika filmiga ning selle pahaks panemiseks ei pea olema isegi paandunud varajase Anathema fänn. Siiski on uued versioonid läbinisti meisterlikud, loomingulised ja kaunid ning kogumik iseloomulik bändile, kes on oma suunaga kindel ja rahul.

Tracklist:

1. "Crestfallen" - 3:07 (EP The Crestfallen)
2. "Sleep in Sanity" - 3:54 (album Serenades)
3. "Kingdom" - 4:28 (EP Pentecost III)
4. "They Die" - 2:11 (EP The Crestfallen)
5. "Everwake" - 3:09 (EP The Crestfallen)
6. "J’ai Fait Une Promesse" ("I Made a Promise") - 4:24 (album Serenades)
7. "... Alone" - 7:17 (album The Silent Enigma)
8. "We, the Gods" - 3:03 (EP Pentecost III)
9. "Sunset of Age" - 7:41 (album The Silent Enigma)